esmaspäev, 30. november 2009

Jube imelik on kõik...

Hakkasin tegelema YFU-ga, et minna vahetusõpilaseks Moldavasse...Eks ikka keele pärast ja inimesed pidavat ka mingid ülitoredad olema. Saatsin avalduse ära ja tuli valimispäeva kutse. Muidugi mina oma super mõtlemisega unustasin saata kirja oma osavõtust ja sõitsin Tallinnasse kohale kui lõpuks, viimasel minutil, sain vastuse, et ei saa minna, kuna minu koht anti ära (hommikul ikkagi helistati ja küsiti, kas ma ikka lähen. Kas pole mitte tore eksitus?) Aga sain vähemalt Merkal külas olla ja niisama tsillida;D. Igatahes selle käiguga läks asi untsu. Siis tuli kutse vene keelsete riikide infopäevale Tallinnas, kuhu ma end tublisti registreerisin (kohe järgmisel nädalavahetusel). Kui reedel pärast kooli minek oli, lasin Merkal vaadata igaks juhuks, ega pole vastu saadetud kirja, et midagi ära jääb. Ei midagi. Niisiis läksin kohale ja mis välja tuli oli see, et infopäev jääb ära, kuna läbiviijad ei saa tulla. Vähemalt polnud ma ainuke, kes sinna kohale ronis ilma asjata. Õnneks rääkis meile Oliver veidike sellest asjast. Paari tunni pärast sõitsin rongiga tagasi (väidetavalt saadeti kiri, et infotund ära jääb, aga minuni see ei jõudnud. Kuhu see kadus?) Tuli uus kutse valimispäevale. Seekord registreerisin end kohe ära. Kuna vanem pidi ka pmst minema siis läksime papsiga koos. Kõik oli tore, kuni kojusõitmiseni. Kose kandis sõitis vastutulev kia vastassuunavööndisse ja pani ninapidi kokku meie ees sõitva autoga. See vaatepilt oli lihtsalt kirjeldamatult tarretav. See hääl jääb mulle pikaks ajaks kõrvus kumisema. Ise pidama ei saanud. Kuna autod põrkusid üksteisest eemale, siis sõitsime juba suhteliselt väikse hooga nende vahelt rusudest läbi. Esialgu ei saanud midagi aru, kuid kui kohale jõudis, mida ma pealt olin näinud, hakkasin paaniliselt nutma. Ma ei oskand midagi teha...Isa parkis auto tee äärde ja läks appi. Suurt midagi teha polnud:S Kuna ma kardan kõige rohkem autoavariisid ja inimesi ebaloomulikus olekus, siis mina end kohale vedada ei julgenud. Milleks endale sellist trauat tekitata? Siinjuures ei saa aru inimestest, kes sinna läksid oma 5-aastataste lastega..Milleks????? paari tunni pärast saime sündmuskohalt minema sõita aga jõhkralt kõhe tunne oli. Kannatanutest suurt midagi ei teadnud. Täna koolis sain esimeses tunnis teada, et üks naine sai surma. Kohe hakkasid pisarad voolama...Kooris mõtlesin sellele, kuidas tema pere ilma temata jõule peab..Jälle hakkasin nutma:( Võimalik, et võtan asja liiga südamesse aga samas, kui mõelda ikka sellele, kuidas meil vedas, siis võtab see külmavärinad ihule. Igatahes pole MITTE ÜKSKI YFU-ga seotud käik möödunud ilma mingi ebaõnnestumiseta:S Äkki on see mingi märk sellest, et ma selle asjaga ei tegeleks ja kuskile ei läheks? Kes seda teab..Mitte keegi vist.

Aga valimispäevalt sain edasi...Jee;D