reede, 31. detsember 2010

Aastavahetus Moldovas

31. detsembri hommikul olid ema, isa tööl, kuid õhtuks oli vaja süüa vaaritada. Sellest polnud mingit probleemi. Olime vennaga ju kodus.
Ema vaid ütles, mida teha vaja ja meie hakkasime siis hommikul tegema. Tegime erinevaid salateid ja ühe suure tordi (taina tegi ema päev enne valmis). Olime üpriski kiired ja saime kenasti varakult valmis. Kui ema isa koju tulid, sõime natuke suppi ja panime end valmis, et Centrisse Orelisaali aastalõpukontserdile minna. Linnas oli kohutav ummik, kuid õnneks jõudsime sellegipoolest õigeks ajaks kohale, kuigi oleme siin suhteliselt tüüpilised hilinejad :P
Esines seal orkester erinevate ilusate lugudega, mis Sergeile ilmselgelt hästi ei istunud, kuna ta luges pidevalt kava pealt, mitu lugu veel, et see läbi saaks ükskord :D Mulle meeldis, sest ma pole varem lihtsalt klassikalise muusika kontserdil käinud. Pärast kontserti läksime linnapeale jalutama. Linn oli ilusasti kaunistatud. Kuigi jah kuusk väljakul mulle nii väga ei meeldinud, sest see tundus pigem ülepingutatuna. Liiga palju erinevaid kirjusid ehtekesi. Tegime mõningaid pilte.
Linnas oli palju rahvast, sest toimus juba kontsert, kus esinesid erinevad artistid. Kui olime lava taga, kuulasin, et kes see laulad? Täiesti lõpp kui Justin Bieber´i häälega. Läksime lava ette ja vaatan, et ongi mingi väike poiss, kes lauluhääle poolest nii temaga sarnanes, kuid laulis ta rumeenia keeles..See ajas mind millegipärast nii naerma, kuid see selleks. Jõudsime kuuse juurde, kus tegime jõuluvanaga pilti.
Selle eest tuli muidugi maksta, mis siis, et tegemist oli mingi isehakanud jõuluvanaga. Moldovas ei saa ju mitte midagi tasuta. Kuna õues oli päris külm, otsustasime koju minna, et mitte haigeks jääda, sest olime ju siiski kleitides, seelikutes. Muide siin olevat üle pika aja aastavahetusel, jõuludel lumi maas olnud. Mustad jõulud on üldiselt tavalised, kui see aasta läks õnneks!:) Enne äraminekut panid kõik kingid kuuse alla (jah, kingitusi tehakse siin aastavahetusel) ning koju tulles oli Marina´l suur üllatus, sest „jõuluvana“ käis :D Venna kinkis mulle ägeda võtmehoidja, ema käevõru ja isa CD. Vanematele tegime vennaga koos kingid ja vanaemale ka, kuid vanaemal oli tollel nädalal väga pirtslik tuju ja ta ei tulnud meiega isegi üles õhtust sööma. Kui istusime lauas, ütlesid ema ja isa väga armsad toostid, mis tegid kohe südame soojaks. Kõik olid väga näljased ja asusid kohe sööma :D Kõik oli nii maitsev. Pärast hakkasime aastavahetuse teemalist filmi vaatama, mis neil siin kombeks on. Pidime vennaga kella 12-ks klassiõe juurde minema, kuid tema ei suutnud kodus passida ja tahtis juba kell 10 ära minna. Mina oleksin tahtnud ikka uues aasta kodus vastu võtta (kodust on hea vaade linna ilutulestikule) ja esimene kord ikkagi. Kuid minu sõna jäi alla ja lõpuks ütles ema ka, et minge ikka varem, sest pärast ei sõida marsasid enam. Nõnda me siis läksimegi. Mina, Sergei ja Nikita jõudsime Maša juurde umbes kella 11 paiku. Ta oli omadega veidi ajahädas ning seepärast aitasime tal süüa teha. Jõudsime natuke enne 12 valmis. Veel oli seal juba Artjom. Kell sai 12 ja neil on selline komme, et kirjutad sel ajal paberile oma soovi uueks aastaks, paned selle põlema ja viskad šampusepokaali ning soovid kõigile head uut aastat ning jood šampuse koos paberiga ära. Muidu hakkas mingi madin juba kell 11 pihta, sest mõned venelased tähistasid uut aastat Venemaa uue aasta saabumisega. Ja tegelikult üleüldse juba nädal enne paugutati päris kõvasti iga õhtu. Aga kell 12 hakkas ikka õige madin…nagu sõda oleks lahti olnud. Samas keegi õue ei läinud vaatama. Linna oma vaatasime telekast natuke ja see mis ümberringi oli, me eriti ei näinud, kuna olime kortermajade vahel. Nii palju kui ma nägin, oli päris vinge ilutulestik ja väga pikalt. Poole 1 paiku jõudsid kohale ka kõik teised (Tonja, Vera, Nataša, Nastja, Olja).
Soovisime kõigile head uut aastat ja hakkasime sööma, jälle :D Istusime üleval hommikuni. Kui kell 11 koju läksime oli linna kui välja surnud. Ei mingeid autosid, mõned üksikud inimesed liikumas. Täielik vaikus. See oli nii naljakas. Muidugi tunnikese pärast hakkas juba elu käima. Venna ütles, et moldaavlased panevad pidu veel nädal otsa. Asi muidugi nii hull ei olnud, kuid ilutulestikku võis küll mitu õhtut veel jutti näha. Päev enne vanauut aastat ei saanud ma öösel magada, sest nii hull madin oli siinsamas lähedal. Isegi kui akna kinni panin, ei olnud sellest abi. Tore aastavahetus, kuid oma kodus sugulastega meeldib mulle ikkagi rohkem :)

pühapäev, 26. detsember 2010

Õhtusöök YFU-ga


26. detsember oli YFU-ga õhtusöök, millega tähistasime siis ka juba jõule, sest siinsetel vahetusõpilastel on kõigil kodumaal jõulud sellisel ajal. Sinna olid kutsutud kõik hostpered sellel aastal ja need, kes olid eelmisel aastal. Kokku oli veidi üle 20-ne inimese. Algul jõudsime ema ja isaga sinna, olime suhteliselt esimeste seas. Seal ütles Aljona, et peame laulma mõnda jõululaulu on emakeeles. Ma olin kohe kuidagi veidi pabinas aga samas mõtlesin, et mis seal ikka karta. Elus ei jõua kuskile, kui kardad :D Mõtlesin laulda „Talvevõlumaa“ laulu, sest see on üks vähestest, mille sõnu ma otsast lõpuni tean. Ootasin, et Malle ka juba kohale jõuaks, et ta koos minuga laulaks. Teadsin, et ta oskab hästi laulda ja koos ikka lõbusam. Muidugi oli ta nõus, kuid pidin talle meeldetuletuseks sõnad kirjutama. Lõpuks tuli välja, et ma totakas kirjutasin talle teise salmi lõpuks esimese salmi lõpu. Aga polnud hullu ja tuli kenasti välja sellegipoolest. Vähemalt minu vanemad olid väga kettas :D .
Kui kõik kohal olid, istusime lauda, Aljona pidas kõne ja siis pidime kõik üksteist tutvustama. Siis oli järg meie käes. Laulsime oma laulukesed ära ja alustasime söömisega. Laual oli muidugi kõike head ja paremat. Mõne aja pärast korraldas Maša meile mõned mängud. Esimene mäng seisnes selles, et kõik vanemad pidid joonistama pildi, millisena nad YFU-t näevad. Pärast pandi ringi käima leht, kuhu kõik pidid kirjutama 2 lauset jõuluteemal. Kui kirjutatud, pidi voltima lehe nii allapoole, et järgmine ei näeks, mis sinna kirjutati. Lõpuks tuli jutuke vene ja rumeenia keeles segamini, millest mina ilmselgelt eriti aru ei saanud. Selles restoranis oli ka DJ, kes lasi head muusikat. Sellist, millega kohal ei suuda istuda. Nõnda me Mallega läksime „tantsupõrandale“ ja hakkasime tantsima. Ilmselgelt ei tantsinud me mingit klubitantsu aga lollitasime ka nats ja suht fun oli :D Pärast korraldati veel ajalehetants, mille me Mallega ära võitsime, sest ta võttis ikka sokkide peale ja mina tal seljas istusin. Tuju oli väga hea ja ema mul ütles, et ta poleks arvanud, et eestlased nii kuumaverelised ja lõbusad on :D Me Mallega murdsime siin nats aeglase ja uimase eestlase müüti ;P Tantsisime naistega ka horat, mis on siin täitsa „must do“ igal peokesel. Vahepeal jälle sõime nats ja rääkisime juttu. Emaga läks meil jutt selle peale, et Merka mulle külla tahaks tulla aga see kõigest plaan on. Ema sattus kohe nii õhinasse ja ütles, et see oleks niiiii tore kui ta tuleks ja ütles, et ta kindlasti meie juures siis elaks. Et mitte mingi muu variant ei tule kõne allagi. Ja siis ma ütlesin, et tegelikult neid oli rohkem, kes oleksid külla tahtnud tulla. Ma ei jõudnud oma lauset sellega ära lõpetada, et arvatavasti ei tule keegi aga ta juba ütles, et las tulevad kõik. See oleks ju tohutult tore. Sul ka lõbus ja näevad Moldovat. Kui tuleb rohkem siis meie pool nii palju ruumi pole aga ei oota meil on madratsid need saab põrandale panna ja siis tädi Raja elab ju ka lähedal ja tema juurde saab kellegi mahutada. Pakkusin siis välja, et nagunii on soe ja saab telgis ka magada meil aias. Veidi ebamugav oleks kallaku peal aga ajaks läbi. See mõte tundus aga emale nii naljakana, magada õues :D Linnainimesed, ma räägin. Põhimõtteliselt saite siis aru, et kui kellelgi tekib tahtmine külla lennata, siis mina ja mu pere võtame teid kümne küüne ja varbaga vastu :)

Nii.. pärast söömist anti kõigile paari peale õhupall, millega tuli tantsida nii, et see kahe vahel on ja maha ei tohtinud kukkuda. See polnud mingiks probleemiks muidugi. Pärast tuli õhupall katki teha ja seal sees oli kolm soovi uueks aastaks. Meil seda katki kallistada ei õnnestunud seega pidime appi võtma abimees käärid, mis asja korda ajasid. Pärast veidi istumist ja jutustamist hakkasime kodu poole liikuma, kuma Marina oli nö üksi kodus ja talle tuli seltsi pakkuda. Ahh jaa..mu vanemad said teada, et Malle paari päeva pärast Eestisse tagasi lendab ning palusid, et ta mulle ikka külla tuleks, mida ta järgmine päev ka tegi. Nii tore oli..sai palju rääkida. Pahapaha, küll eesti keeles aga see oli ka viimane kord siin ju. Oleksin tahtnud teda järgmine päev lennujaama saatma minna aga vanaema otsustas viimasel hetkel linna mitte minna ja ma ei pidanudki Marinat koju valvama jääma. Aga siis oli juba hilja:/ Igatahes jättis ta mu vanematele hea mulje :)

laupäev, 25. detsember 2010

Mingi jõulutaoline teema;p

25. detsembril oli ema plaaninud külla kutsuda Ira, Sergei, Stas´i ja Saša. Kuna mina ja Sergei sellest mitte midagi ei teadnud, olime tolleks päevaks juba teised plaanid teinud ja ta ostis piletid Vafli Šou´le, mis oli korraldatud koolikaaslaste poolt ühes klubis, mis sisaldas ka R.Mike´i uue video esitlust. Kui ema üks päev teada andis, et meile külalised lõunaks tulevad, olen ma suht nördinud, kuna teadsin, et ei saa koju jääda. Ema küll venitas meie kodunt ära mineku viimasele minutile, kuid sellegipoolest oleksime vähe olla saanud. Igatahes selle päeva hommikul hakkasime süüa kokku vaaritama. Ma tegin ühte salatit, täitsa üksi juba, sest varem ema õpetas, kuidas teha..nimetust ma ilmselgelt ei mäleta. Lõpuks kui söögid valmis olid, ootasime külalisi. Käes oli juba lõuna aga ei kedagi…nad jäid nii umbes tund aega hiljaks, mis tähendas seda, et mina Sergei saime vaid kord nendega tunnikeseks lauda istuda ja pidime juba poole 4 paiku linna hakkama sõitma. Tädi Ira kinkis mulle nö jõuludeks siis kõrvarõngad, karbi komme ja vinge pastaka, ema kinkis raamatu, mis õpetab meisterdama erinevaid asju. Nii kurb kui see ka polnud pidime me sellest seltskonnast lahkuma. Botaanikas saime kokku Vera, Katja, Miša ja Nikitaga, et edasi Centrisse minna. Leidsime koha kenasti üles ja pidime nats ootama kuni sisse hakati laskma. Klubi ise oli väga kena ja lahe. Seal saime veel teiste tuttavatega kokku ja saime kenasti laua taha istuma. Päris hea oli see, kui Vera ja Katja endale jooke läksid ostma. Enne tellisid ja siis alles vaatasid hinda. 1 klassitäis Martini´t maksis 115 leid. Aga mis tellitud, sellest enam loobuda ei saanud. Show hakkas pihta. Lavapealt käisid läbi igasugused esinejad. Üks laulja oli kohale tulnud Rumeeniast. Noor neiu ja tal olid jalas sellised platvormid, et esimese küsimusena kargas kohe pähe, kuidas ta nendega kõndidagi saab!? Ja nii nagu võiski arvata, laulu lõpus ta koperdas (pmst väänas jala välja). Selle peale ma ütleks, et ei tasu jalga toppida midagi, millega olla ei osata. Aga eks ta ise teadis, millega riskis. Pärast tekkisid mingid probleemid tehnikaga ehk siis ei saadud näidata videot. Tekkis mingi paus, mille ajal R.Mike otsustas kitarri saatel aeglaseid laule laulda, kuid oli märgata, et rahvas hakkas laiali vajuma.
Mul ja Katjal hakkas päris igav ja mõtlesime, et ütleme klassivennale, kes ka üks esinejatest oli, et nad paneks seniks lihtsalt muusikat, et tantsida, kuni nad tehnika korda saavad. Selle peale ta ütles, et jah, miks me enne selle peale ei tulnud:D Nõnda saigi sellest diskodeka ja kõik hakkasid tantsima. Niiii hea oli üle pikapikapika aja lihtsalt ennest tühjaks tantsida. Päris fun oli, kuid kahjuks pidime juba kell 9 ära minema, et 10-ks kodus olla. Olenemata ürituse veidi ebaõnnestumisest oli tore õhtu: )

reede, 24. detsember 2010

Jõulukarneval koolis


24. detsembril oli koolis jõulukarneval. Esimest korda. Muidu tavaliselt vist mingisugust jõulukontserti ei toimu. Mina olin selle üle ainult õnnelik, sest jälle midagi uut:) Kõigil pidi olema mingi kostüüm. Õigemini ei pidanud olema aga kuna meie klass on selline pooleldi kohusetundlik, siis kõik, kes kohale tulid viskasid ikka midagi selga. Algul ma mõtlesin, et mul pole mitte midagi selga otsida, sest mul pole ju minu kappi minuga kaasas :D Aga minuti pealt otsustasid teised ära, et mina pean ingel olema oma lokkide pärast. Ma olin aga veidi skeptiline, sest kust ma võlun välja tiivad ja üleüldse kostüümi. Nemad aga ütlesid, et küll kõik leiame ja teeme. Viimane nädal enam väga koolis ei käinud, sest hinded olid väljas ja keegi ei näinud mõtet sinna ronida. Seepärast vajus see kostüümi teema väga viimasele minutile. Klassiõe venna naine on kosmeetik. Ta tahtis mulle meiki teha. Päev enne pakkus veel välja, et kui on midagi, siis tal on olemas liblika tiivad, mis nad väiksele tütrele ostsid ja kui tahan võin ju liblikas olla hoopis. Kuna koolis ühtegi vaba kleiti polnud enam ja tiibade järgi teatrisse ka siis polnud mõtet minna otsustasin lihtsama variandi kasuks. Järgmine päev hommikul tegi Ira mulle meiki, Tonjale lokid. Senikaua tõi ta mees mulle tiivad, mis nii armsad roosad oli ;P Selga panin selle roosa kleidi, mis mul on. Jalga valged kingad nagu nad käskisid ja öösel meisterdasin veel tundlaid pähe :D

Pärast meiki pidin veel koju minema, sest ei võtnud kõiki asju kohe kaasa. Koju jõudmiseks, söömiseks ja tagasi sõitmiseks oli mul vist umbes tund aega. Kuna pidime koolis varem kokku saama, et laulu harjutada ja kell juba 13.15 oli, otsustasin, et ei jõua lõunat süüa. Aga kus sa sellega. Nagu arvata võis ei lasknud mina vanaema ilma söömata kuskile. Tegi kähku söögi valmis ja nii ma jäin kena 15 minutit hiljaks :D Paha, sest ma ei taha kunagi hiljaks jääda ;P Kohale jõudes panin kostüümi selga ja klõpsisime veidi pilte. Edasi läksime aulasse, kus toimus etendus ja etenduse vahele põnevad mängud. Väga tore on vaadata, kuidas siin kohe kõigest osa võetakse ilma häbenemata ja tuntakse asja vastu huvi. Mulle meeldis ja teistele ka, keegi midagi maha ei teinud vaid ainult kiitsid, et väga tublid, et midagi sellist ette valmistasid (11. A klass kui ma õigesti aru sain). Tõsiselt loodan, et iga aasta hakkavad nad midagi sellist korraldama, sest nii on ikka põnevam. Koolielu peab ka äge ja meeldejääv olema:)
Ja muidu, mis ma teada sain alles nüüd on see, et ma käin siin humanitaarklassis :D 12. A aga humanitaarklass. Meil on matemaatika kallakuga kool ja mina murdsin pead, et miks reaalklassil matemaatika kallakuga koolis nii palju kirjandust on ja ainult 4 matemaatikat nädalas. Nüüd siis minule vastus :D

neljapäev, 23. detsember 2010

Perega balletti vaatamas


23. detsembril käisime vanematega vaatamas balletti „Pähklipureja“. Muidugi oli ka Marina meiega. Sergeid kaasa ei võetud, kuna viimane kord kui ta balletti vaatamas käis, jäi ta esimese 10-ne minuti jooksul magama. Nad käisid seda etendust vaatamas ka eelmine aasta (seda mängitakse vaid kord aastas detsembri lõpus, see aasta 3 etendust). Ema aga ütles, et ta võib vaadata seda iga aasta, kuna talle see nii väga meeldib. Üldiselt olen ka mina seda varem näinud, kuid oligi tore vaadata, mis teistmoodi. Põhimõtteliselt oli kõik teistmoodi. Vahepeal oli selline vahepala, et tantsiti erinevate riikide stiile. See oli huvitav ja mulle meeldis :) Üks naljakas situatsioon oli ka. Minu kõrval, kaks pinki vahel, istus üks naisterahvas. Ta koputas mulle õlale ja küsis, kas tal on tukk elektrit täis. Ütlesin, et ei kõik on normaalne aga ta ikka väitis, et talle tundub, et see lendab ja mis ta ikka teha saab, et see nii poleks. Silusin siis natuke ja ütlesin, et nüüd on küll kindlasti kõik OK. Ta tänas ja vaatas etendust edasi. Võttis muigama. Tegelikult on tore kui keegi pöördub sinu poole mõne küsimusega. Näiteks küsitakse minu käest väga tihti marsade kohta ja mõne asutuse asukoha kohta. Siis on nii hea tunne, kui oskad aidata. A muidu tundus mulle harjumatuna pärast igat tantsu aplodeerida. Kas mulle ainult tundus või ma hästi ei mäleta, aga minu arust Eestis me aplodeerime balletti vaadates vaid etenduse lõpus eks? Üldse hõigatakse aplodeerimise ajal palju „bravo!“ ja viiakse esinejatele palju lilli. Nii tore;) Pärast mõtlesime veidi linnas jalutada, kuid otsustasime lõpuks ikka koju minna. Too päev oli siin nii paks udu, et sõita sõna otseses mõttes ei näinud. Täis ulme ikka ja nii 2 päeva. Mina näiteks oma aknast naabermaja ei näinud.

esmaspäev, 20. detsember 2010

YFUga kontserdil

20. detsembril pidime minema YFUga kontserdile. Pool kuud varem ma teadsin sellest midagi, et kuskile me lähme aga ei midagi enamat. Isegi kuupäeva teadsin ma teist. Sama päeva õhtul meisterdasime Marinaga miskit teha kui kuulen, et telefon heliseb. Vaatasin, et Aljona. Aimasin, et vist oli kontserdile minek ikka täna. Nõnda oligi. Ta küsis, kus olen ja ütlesin, et ei tea midagi sellest. Tema aga väitis, et oli mu emale sellest rääkinud aga arvatavasti unustas mu ema seda mulle rääkida, sest ta suudab isegi 5 minuti pärast unustada, mis ta tegema pidi :D Kontserdi alguseni oli vaid tund ega ja ma arvasin, et ma kohe kindlasti ei jõua kohale, sest marsrutkaga minekuks oleks mul kulunud enam kui tund. Aljona palus tellida takso. Seda mu vend kohe ka tegi aga ühtegi vaba taksot polnud 4-s erinevas firmas. Ütlesin, et ma ei jõua kuidagi sinna ja arvatavasti ei lähe üldse siis. Olin veidi kurb, sest tahtsin väga minna. Vend helistas isale, kes oli just koju sõitmas. Nõnda ütles Sergei, et pane kähku riidesse ja mine õue, sest isa võtab su kohe peale ja lähete (kell oli vist umber 40 juba). 5 minuti pärast olin valmis ja istusin juba autos. Isa ütles, et pole probleemi, mul on lennuk, lendame :D Nõnda me tegime kiire sõidu linna. Arvasin, et jään tohutult hiljaks, sest linnas oli kerge ummik. Teised ootasid mind kontsertsaali ees ja pidin kiirustama. Seal, kus isa mind maha pani, pidin veel teed ületama. Valgusfoori selles kohas ei olnud ja seepärast pidin kerget ameerika filmide võtet tegema käega autosid peatades ja üle tee joostes :D Autode kiirused oli üliväiksed seega midagi eluohtlikku selles polnud, ärge meretsege..alati ma nii hull pole :D Lõpuks jõudsin kenasti kohale ja läksime sisse. Jõudsime kenasti, sest kontsert hakkas vist hiljem pihta kui oleks pidanud. Tegemist oli siis Moldova rahvusmuusikaga. Mulle väga meeldis. Sellise muusikaga on nii raske paigal istuda, tahaks kohe tantsida. Kontsert algas kell 6 ning kella 8 paiku oli paus. Jooksime Luisega kohe tualetti, sest ma teadsin, et seal saab 2 minutit hiljem olema hiiglamapikk järjekord :D Tagasi tulles tuli välja, et kontsert kestab kella 12-ni. Ilmselgelt nii kaua seal ei olnud, sest järgmine päev oli kool ja marsrutkat on raske saada juba kella 9-st. Muidugi väsitab ka ühte stiili muusika kuulamine lõpuks veidike ära. Ainukene, kes veel sinna jäi oli Malle, kuna tema vanemad olid ka seal ja nemad kavatsesid lõpuni jääda. Nüüd Malle rääkis, et teine pool kontserdist oli lõbusam ja huvitavam ja lõppes kõik hoopis kell 11. Aga mida ei näinud, seda ei näinud. Muidu aga super..pole midagi rahvusmuusika vastu 

pühapäev, 19. detsember 2010

Üllatus emale ja isale:)


Ühel õhtul sattus Marina hirmsasti hoogu, et teeme emale ja isale üllatuse. Või õigemini pidime emale pildi kingituseks tegema. Ma oma joonistuste ja muude säänsete asjadega olen oma õde kunstipisikuga nakatanud ;P Kui tema midagi alustab, peab ta selle ilmtingimata samal päeval ka lõpetama. Algul pidin teda veidi vaid aitama, kui pärast sattusin ise ka nii õhinasse sellest tööst, et tahtsin teda lõpuni aidata ja mõned ideed välja pakkuda. Nii me päris pikalt nuputasime ja meisterdasime. Marina on kohe nii asjalik, kui midagi teha vaja. Pakkusin välja, et puu teha päris oksteks ja siis pärast joonistada ja kõrgematele okstele kleepida lehed. Ta kohe arvas, et see pole reaalne. Ma aga ütlesin, et kunagi ei tohi mõelda, et miski pole reaalne. Kõik on võimalik. Lihtsalt tuleb fantaasial lasta lennata. Tegimegi nõnda ja lõpptulemusega jäi ta väga rahule. Lõpuks tahtis ta teha lausa üllatust, mis kujunes välja nõnda, et me valmistasime ette väikse minietenduse ja kutsusime ema, isa ja Sergei alla söögituppa ja esitasime selle. Etendus lõppes sellega, et kinkisime pildi. Kõik olid väga õnnelikud ja väike üllatus meeldis. Pilt pandi kohe seinale ja ema ütles, et talle meeldib, et ma olen kompleksideta ning ei võta Marinat kui väikest last ning alati tegelen temaga. Pärast seda tahab Marina kogu aeg miskit meisterdada aga paratamatult ei ole mul nii palju vaba aega, et ALATI abiks olla kui annan endast parima:) Tore meeldejääv õhtu oli, mis meenutas mulle, kuidas meiegi tegime väikseid etendusi Marelli ja Merkaga :D

laupäev, 18. detsember 2010

Minu olematu detsembrikuu

Nii uskumatu kui see ka pole, tundub mulle, et 1. detsember oli üleeile. See on lihtsalt nii uskumatu, kui kiiresti võib aeg minna. Ma olen siin juba olnud 4 kuud. Juba mu õde kurvastab sellepärast, et „varsti“ ära lähen ja vend kortsutab kulmu ning ja ajab suu mossi kui mainin oma äraminekut. Ise nagu ei mõtle veel sellele aga paratamatult kui õde seda mainib ja mind kallistab, läheb omalgi mõte sellele ja tuju kisub kurvaks. Aga selliste asjade peale ei tohi mõelda. Tulen ju nagunii siia tagasi :D Külla ma mõtlen. Isa ütleb, et lihtsalt ei lase mind koju ja ema mõtles juba plaani välja, kuidas mu siia tagasi saada. Hmm..võib-olla saab isegi oma tuleviku kuidagi Moldovaga siduda vähesel määral :) Sinna on ilmselgelt hiiglama kaua aega.
Nõndaviisi..mis ma siin siis terve see kuu ajake teinud olen. Peamine on ikka kool. Nagu ma eelnevalt kirjutasin juba, oli meil sess (ehk siis neil). Mõtlesin, et olen kodus ja magan. 1 tund toimus ning teise ja kolmanda tunni ajal oli sess ja pärast läksid tunnid edasi. Otsustasin esimesse tundi mitte minna (teades, et nad nii või naa seal sessiks valmistuvad ja ma oleks jälle niisama istunud). Magada ma ka hommikul väga kaua ei saanud, kuna vanaema hakkas juba varakult all kolistama. 3-ks tunniks ronisin ikka kooli. Mis siin kodus passida, koolis lõbusam. Muidugi oli kõigil kohe esimene küsimus, et miks ma kooli tulin ja kodus ei maga :D Nojah mingeid probleeme ma ka ei taha, et ma koolis kohal ei käi..olen ikka kohusetundlik ja käisin kenasti kohal kõik need nö eksamid. Nüüd pandi ka hinded välja. Võeti poole aasta keskmine hinne kokku igas aines. Ainult bioloogias oli mul aus hinne..ehk siis tehtud töö eest keskmine 8.45 või midagi sellist. Ma panen nüüd tähele, et nad ei kirjuta üldse kontrolltöösid. Ainult matemaatikas ja füüsikas. Ja seal ka üliharva. Enamasti saadakse hinne suulise vastamise või vihiku eest. Sellepärast neil ongi sess, mis mulle tundub kui meie tavaline kontrolltöö mingis aines, kuid veidike mahukam. Igatahes on see kontrolltööde mitte kirjutamine põhjus, miks mul on siin keeruline mingeidki hindeid saada:)
Vahepeal võtsin kaardilt raha välja. Mõtlesin, et sellega on mingi suurem jama ja palusin venna appi. Arvasin ka seda, et pank võtab mingi suurema summa raha selle eest. Kuna ma algul ei teadnud, kuidas siin see rahasüsteem hakkab olema (kas tuleb kohalik kaart teha vms), siis kirjutan ma siia, kuidas on kõige mugavam. No neile, kes kunagi tahavad vahetusõpilaseks saada. Kui on Eestis rahvusvaheline pangakaart olemas, pole probleemi. Siin tuleb minna panka (enne tea, kui palju raha sul seal täpselt eurodes). Nemad võtavad su kaardi, ütled summa, palju tahad ja sisestad koodi. Nemad annavad sulle raha eurodes ja vahetad pärast lahti ( see pole probleem, sest valuutavahetuspunktid asuvad siin absoluutselt iga nurga peal). Kurss iseenesest on kõikuv. Minu siinoleku ajal oli parimatel aegadel kurss umbes 16.57 ja halvimatel aegadel ehk hommikuti enam-vähem 15.02. Suvel olevat üldse midagi 17-ga olnud. Pank selle teenuse eest raha ei võta. Kindlasti ei tasu võtta automaadist raha, sest see kujuneb lõpuks väga kalliks. Paljudes kohtades saab siin maksta kaardiga
Detsembri alguses oli Olegi (klassivenna) sünnipäev. Kuna ta sai 18, pidas ta sünnipäeva suurelt. Rentis selleks maja ja kutsus palju inimesi. Me tegime talle ühiskingiks suuure tordi, mis oli väga maitsev. Sünnipäev oli üldse väga tore, sest seal oli palju uusi inimesi ja sai uusi tuttavaid juurde. Seal oli ka üks poiss Jura, kes tegeleb laulmisega (räpp) nagu enamus sellest seltskonnast. Ta hakkas kohe huvi tundma eesti keele vastu. Ta ei teadnud, mida küsida ja nägi, et teine sööb kana. Küsis siis, kuidas see eesti keeles on. Millegipärast tahtis ta teada, kuidas jumal tõlkida. Kui teada sai, hakkas kordama „kana jumal, kana pugi muna jumal“ nii kogemata. Ütlesin siis, et kas sa tead, et „muna“ täitsa eksisteerib. See oli muidugi talle rõõmuks ja nii hakkas ta laskma kogu aeg „kana muna jumal“. See küll ei tähenda ju põhimõtteliselt midagi aga ometi teadis ta eesti keelt ja teistele jäi see ka imekergesti külge:D Samuti oli tal probleeme mu nime meelde jätmisega ja tema poolt sain nimeks Miranda. Teiste poolt aga nimeks lihtsalt Estonia.
Järgmine päev läksime vennaga Jura esimese video esitlusele. Koht oli sama, kus R.Mike oma video esitlust tegi. Hea video oli. Meeldiv, kui neil nii palju üleliigset raha selliste asjade jaoks ka on. Lõppkokkuvõttes oli seal ka tore, nagu alati on igal pool tore, uus ja huvitav:) Ainuke asi, mis mulle kohe üldse ei istu on see, et siin ei ole avalikes kohtades suitsetamine keelatud ja seepärast on suitsetajaid palju. Vahest ajab liigne suitsuhais mul isegi südame pahaks. Hullemal juhul tuleb isegi salvrätik nina ette toppida. Aga tuleb üle elada.
Ma olen siin tähele pannud, et välismaalased saavad ikka palju parema kohtlemise osaliseks. Mõningates kohtades võib klienditeenindaja lühikese küsimuse vastuseks väga ebaviisakalt nähvata või võib isegi tekkida tunne, et räägid seinaga. Kui aga küsid midagi pikemalt ja satud keelega hätta või on ikka aru saada, et sul aktsent, hakatakse sinuga väga meeldival toonil rääkima ja ollakse igati abivalmis. Kindlasti ei ole see alati ja kõigiga nii aga üldmulje on jäänud selline.
Tegime kõik koos ükspäev pelmeene. Õigemini mina, ema ja vanaema tegime. Vend oli kaval- ütles, et tema ei kavatse neid süüa, et ostab poest 2 kilo pelmeene ja sööb neid seega ei kavatse pelmeene vorpida, sest see ei kukkunud tal kuigi kenasti välja. Minul igal juhul vajus suu lahti, kui ema mulle ütles, et teeme umbes 800..no parem kui teeme 1000, sest meid peres palju. Vohohh..vanaema valmistas tainast ette, mis tähendas seda, et mina vorbin 500 ja ema 500. Katsusin sellele mitte mõelda ja lihtsalt töötada. Jutustades möödus aeg kiiresti. Aga ma võin öelda, et juba pärast 30-dat pelmeeni oli juba kerge tüdimus. Mis mul aga meelest läks oli see, et venna oli ostnud tolleks päevaks teatrisse piletid seega ma ei saanud lõpuni abiks olla. Vend läks juba enne Botaanikasse aga ma olin ikka viimase minutini abis:) Pidime kooli juures kokku saama kell 17 või 17.10. Olin täpselt 17.05 kooli ees aga kedagi polnud. Helistasin siis vennale ja ütlesin, et olen kohal. Tema reaktsioon oli, et misasja? Juba? Ma ütlesin, et ei ole siin midagi juba, ise ütlesid selle kellaaja. Nii ta siis lubas 20 minuti pärast seal olla. Vot siis ma olin veidi pahane ta peale, sest väljas oli meeletult külm (ilmselt tuule pärast) Läksin lähedalasuvasse marketisse sooja ja kui vend helistas 15 minuti pärast ja küsis, kus ma olen, ütlesin, et läksin koju ära juba, et mul oli liiga külm. Hahh tüüp ehmatas nii ära, et ma hakkasin kohe naerma a no vähemalt alguses uskus. Saime siis kõik kooli juures kokku. Lõpuks oli meid 7 tükki ja hakkasime teatri poole minema. Kõik teadsid, kus teater asub enam-vähem aga mitte täpselt. Aega oli vähe ja pidime kiirustama. Panime ikka ühe kvartaliga mööda aga õnneks polnud hullu, sest etendus hakkas nii või naa hiljem pihta kui pidi. Teater ise on selline pisike ja hubane. Iga etenduse ajal pidavat olema pungil täis rahvast nagu seekordki oli. Etendus oli väga hea! Sain kõigest aru ja isegi naersin kaasa kui naljakas oli, sest MA SAIN ARU! :D

teisipäev, 30. november 2010

Ülisoe 14. november ja muu


Ühel hommikul, kui oli järjekordselt ilus päikesepaisteline ilm, ütles ema, et väljas on ülisoe ja lausa palav. Ma muidugi muigasin selle peale, sest ikkagi novembrikuu olenemata sellest, et paar päeva oli juba ilus ilm olnud. Läksin siis pesu kuivama panema ja heihopsti..oligi tohutult palav. Novembrikuu kohta muidugi minu arvates. Väljas oli ikka tublisti üle 20 kraadi sooja. Tegime natuke vennaga aias tööd ehk siis koristasime veidi lehti. Pärast ütles ema, et lähme jalutama või no õigemini piknikule.
.
Sättisime kõik söögid, joogid ja tekid kokku ning asusime teele. Seekord tuli isegi Sergei kaasa ja Melki ka. Kõigepealt läksime liha ostma grillimiseks ja seal läks ülikaua aega, sest ilge järjekord oli, kuna väga paljudel oli sama plaan, mis meilgi. Autoga sõites hakkas ikka päris palav eriti kui õde mul süles istus terve tee. Piknikupaigaks valisime Dnestri jõu täpsemalt Vada Lui Vodõ. See on koht, kus on palju kämpingukohti jms. Üldiselt selline suur suvitamiskoht. Isegi liivarand on olemas:D Tee peal ühines meiega ka ema sõbranna oma tütrega. Kui kohale jõudime aitasime asjad kohale tassida ja läksime siis Seri ja Melki´ga randa. Mõtlesin, et miks ma lühikesi riideid ei pannud, sest teksade ja t-särgiga oli ilmselgelt palav. Jalutasime seal veidi ja istusime niisama ning hakkasime siis tagasi kõndima, kuna esimene lihasats sai valmis:D
Lahe on see, et enamus majad on ehitatud sammastele, sest jõgi ajab kevadeti nii hullult üle, et mõttekam on maja kõrgemale ehitada. Kui ema mulle näitas, kuhu maani see aasta vesi oli, jäi mul suu ammuli lihtsalt. Kui piknikupaika jõudsime sõime natuke ja läksime teisele poole jalutama. Nad näitasid mulle laagripaika ehk siis Franzeluta suvituskohta. Suur ja ilus..Üks ilusamatest. Kuna Melki omaniku poeg on, saime kohe sisse ja veidi tuuri teha:D Pärast istusime veel piknikupaigas ja sõime..again xD Kui koju hakkasime sõitma, otsustas Seri jalutama minna. Mina aga kaasa ei viitsinud minna ja läksime hoopis ema, isa ja Marinaga selle naise poole, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Tal on väga ilus korter, täpselt minu maitse ;P Jõime veidi teed ja läksime koju ning vaatasime filmi. Nii lahe oli näha, et kohe kui on soe ilm, lähevad inimesed välja ja teevad midagi. Kõik kohad olid piknikul olijaid täis. Super.



Vahepeal olid siin valimised ehk siis pühapäeval 28. novembril. Kõik kohad olid reklaame täis ja tänaval jagati pidevalt lendlehti. Mina eriti sellesse valimisjamasse ei süvenenud. Mingi hetk aga hakkasin huvi tundma, kes keda valib ja miks. Paar aastat tagasi, kui olid valimised, võitsid kommunistid nii suure eduga, et arvati, et nad ei teinud seda ausal teel. Inimesed kogunesid tänavale ja oli mingi hull möll. Parlamendihoones mässati ja lõhuti. See on midagi, mis on siin kõigil tugevasti meeles. Pärast seda pmst tunnistati tulemused tühistatuks ja määrati isegi ajutine president. Varasemalt valitsesid kommunistid, kuid siis määrati sinna keegi teine..kuna ma täpselt ei tea, siis ma parem ei kirjuta siia, kes nad olid. Igal juhul mitte kommunistid. Nemad aga viisid Moldova omadega nii-öelda põhja. Keegi pani raha taskusse, tehti muudatusi aga mis üllatus, üllatus kohe tulemust ei andnud. Elu läks kallimaks ja muidu kõik pahasti.
Nõnda ma siis küsisin vene keeles rääkivate inimeste käest, keda nad kavatsevad valida ja nemad olid kindlalt kommunistide poolt. Nad olevat praeguses parlamendis nii pettunud ja eks kommunistid hoiavad rohkem vene rahvuse poole ka. Rumeenia keeles kõnelev rahvas aga pidavat enamus olema kommunistide vastu. Kes aga võitis? KOMMUNISTID. Nemad, kes oma parteile kõige vähem reklaami tegid. Üldises mõttes katsusin ma neid mõista, miks nad tahavad kommuniste valida. Ma ei hakkand silmi pööritama ega midagi, sest tegelikult ma ju ei tea nii täpselt, kuidas siin olukord on. Rääkisin vaid korra, mida mina arvan ja rohkem ma ennast kordama ei hakkand :D Lihtsalt varem olid kommunistid ja Moldova on vaeseim riik Euroopas. Ega nad samamoodi kuskile edasi ei jõua. Nad peaksid läbi viima tõsised muutused ja leidma midagi paremat. Isegi kui tehakse muudatusi, siis pole ju tulemus kohe näha, peaks ikka natuke kannatama mitte kohe hukka mõistma. Üldiselt tahavad nad Moldova Euroopa Liitu viia, mis aga minu arvates on veidi utoopiline unistus. Enne tuleks ikka oma riigi olukord korda saada. Kuigi vahepeal käisid jutud järjekordsest mässust ja isegi revolutsioonist, siis on siiani kõik rahulikult möödunud ja vast ei juhtu ka midagi..ptuiptuiptui.

Mingil ajal käisime vennaga kontserdil. See oli kas agrokultuuri promomiseks või tänuüritus, sellest ma täpselt aru ei saanud, sest kõik oli rumeenia keeles. Igatahes oli selleks palju vaeva nähtud ja igavene võimas kontsert kokku pandud. See toimus Moldova suurimas kontsertsaalis ja kõik parlamendi ninad oli kohal. Nimelt on isa õde kuskil seal tööl ning ta andis meile 2 kutset, kuna ei tahtnud ise minna, kuigi lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi seal :P Tantsiti Moldova rahvatantse, mida ma jumaldan ja lauldi rahvuslikke laule. Ei midagi uimast, kõik on väga hoogne:) Pärast tantsisid peotantsijad ja laulsid mitmed erinevad lauljad veidi Anne Veski stiilis laule. Sellegipoolest meeldis, sest nad tõmbavad rahva kuidagi kaasa, suhtlevad rahvaga rohkem. Kontsert jättis hea mulje ja mulle väga meeldis.

Pühapäeval käisime venna ja tema klassiõdedega koolivenna uue muusikavideo esitlusel. Üldiselt väga tore oli. Muusikavideod olid väga head, kujutasin midagi väga amatöörlikku ette, kuid eksisin. Aga kui taskud raha täis, siis saab kõike. Ühes videos olid ka mu kaks klassivenda, kes koos temaga laulavad või no räpivad :D Isegi mingi tv kanal oli kohal :D Panen siis siia ka üles need videod:)
http://www.youtube.com/watch?v=wZdwDvQTXe0&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=ekAGGEWrRg8


Üleüldiselt on kõik väga supertore. Kahjuks läheb aeg nii kiiresti, et vaid 7 kuud on veel jäänud täpselt. Tundub nagu oleksin siin vaid kuu aega olnud. Vene keel edeneb järjest paremini. Endale küll paistan väga kohmakana aga nad väidavad, et räägin juba vääga hästi ja vahest ei pidavat mul isegi aksenti olema (nimelt on mu vend see, kes kogu aeg vingub kui suure aksendiga räägin seega pean oma diktsiooni parandama ja kui kogemata midagi aksendita ütlen, siis on ta üliõnnelik:D). Väljas käin suht kogu aeg oma vennaga, sest ilma temata pean kodus olema pool 8 või 8. Koos temaga aga 10 (nädalavahetustel). Õnneks on ta ülitore ja kõik saavad temaga läbi seega pole mul selle vastu midagi, kui ta ka..Pigem on mul temast kahju, et ta mulle kui lapsehoidja on :D Selle üle ma aga ei vingu, et nii vara kodus pean olema. Mõnes mõttes saan aru ka, sest 10-st marsad ei sõida enam ja iial ei tea mis kahtlased inimesed ringi võivad liikuda.
Ilm on siin selline imelik. Kord on ülipalav ja siis jälle megakülm. Selline pidavatki Moldova ilm olema. Näiteks oli ühel õhtul soojakraadid. Mina naersin, et Eestis lumi on..tundus naljakana. Järgmisel hommikul teen ribikardinad lahti ja kõik on valge. Ma pole kunagi vist lume pärast nii elevil olnud ja nii hämmeldunud. Järgmisel päeval säras päike ja lumi sulas..õhk oli jahe. Täpipealt nagu kevadilm. Ja juba järgmisel päeval oli soe ja sadas paduvihma. Katsu siis aru saada, mis ilm on. Eile ja täna oli näiteks päeva ajal 13 kraadi sooja. Nüüd on juba -3. Homme -7 ja lumi. Suhteliselt vinge ilm..ennustusmängu saab mängida :D
Jõulutundest pole haisugi aga küll tuleb :D Siin tehakse aastavahetuseks plaane seega on see nagu peamine. Eks ma siis üks pean siin oma jõule :D Koolis tuleb sess ja siis arvatavasti saan ma ülepäeviti kodus magada..nammi:D Võib-olla inglise keele teen kaasa, kuid geograafia, rumeenia keele ja vene kirjanduse jätaks vahele;P

teisipäev, 16. november 2010

Старый Орхей


Ühel ilusal pühapäeva hommikul, nagu meile juba kombeks on saanud, läksime jalutama. Pidime küll tol päeval Oljaga jalutama minema, kuid ilm polnud super hea Chisinaus nagu me kokku leppisime ja otsustasin perega kaasa minna, kuna ema nii väga palus.
Kaasa tulid ka mõlemad vanaemad. Nagu ma aru sain, pidime minema lihtsalt kuskile metsa, mis on umbes tunni aja sõidu kaugusel. Mingi hetk nad siiski mõtlesid ümber ja isa otsustas meile ekskursiooni teha. Lõpuks sain aru, kuhu me lähme ja olin üliõnnelik. See oli Starõi Orhei, kuhu ma nii väga minna tahtsin. Olin seda kohta enne siia tulekut vaid piltidelt näinud.
Esmalt olime üleval ja vaatasime „linna“ peale. Korjasime mingeid punaseid marju, mis südamele ülihead on. Vanaema on ikka ilge pätt. Laseb kõike piistu, mis ette jääb. Mitte varastamise mõttes muidugi aga seal kasvasid keset ei midagi kõrvitsad ja ta pidas vajalikuks sealt ikka ühe võtta.
Kindlasti kuulus see kellelegi aga kes teab tegelikult:D Edasi sõitsime alla jõe juurde. Seal asub kirik ja väike Moldova külake. See vaade meeldis mulle nii väga. Seal oli üks ilus kohake, kuhu pidime kevadel piknikule minema. Loodan, et neil meelest ei lähe, sest see koht on tõesti väga lahe. Kahjuks me kirikusse ei läinud, kuigi oleks võinud, kuim e juba seal olime. Aga kui järgmine kord lähme, siis tahan ma selle kiriku juurde ka kindlasti minna. Jalutasime niisama mööda küla. Nägime vanu Moldova majakesi ja üldist elu.
Väga lahe on vaadata, kui liikumisvahendiks on hobune ja kuidas korjatakse ja puhastatakse ja hoitakse maisi. Vahepeal muidugi helistas ka Olja, kuna tahtis ikkagi jalutama minna ( Ilm oli ilusaks läinud) aga teadsin, et niipea koju ei jõua. Kuna teine vanaema ootas autos, siis me väga kaua ei jokutanud ja liikusime edasi. Läksime Starõi Orheist edasi Doi Haiduci parki. Seal oli väga ilus..
Nad käivad seal päris tihti jalutamas. Seal saab ratsutada, rulluisutada, süüa, veini juua, rodeo´t sõita ja mida veel. Marina tahtis rulluisutada olenemata sellest, et ta absoluutselt ei oska. Isa aga aitas teda ja seni läksime me emaga hobuseid vaatama. Pärast tellisime platsõndat (kirjutan nii kuidas kuulen seega õigekiri jäägu kõrvale:D) Ülimaitsev koos kohupiimaga. Lõpuks sättisime kodu poole. Õhtuks olime kodus. Väga lahe oli. Sain ikka selles kohas käidud, kuhu ma kõige rohkem minna tahtsin. Järgmine missioon oleks Rumeenia aga vaatab, kas saab sinna kuidagi. Võimalus oleks aga asjaolud ei mängi minu kasuks väga.



KOOLIST: Muidu oli vahepeal koolis õpetajate päev ja kooli sünnipäev. Erineb siiski Eesti kooli kommetest. Õpetajate päeval viiakse kõigile õpetajatele mingi kingitus ja tehakse lillekimpe (meie tegime klassijuhatajale ja direktorile suure kimbu). Kust raha tuleb? Iga kuu annavad kõik mingi summa klassi fondi, mille eest kingitused ostetakse. Üldiselt toimuvad kõik tunnid, kuid kuna õpetajatel on siiski õigus lebotada, jätavad nad enamasti viimased 4 tundi ära ja meil toimus näiteks ainult 2 tundi. Klassijuhataja tunnis jõime teed ja sõime küpsiseid. 12. klassi õpilased tunde ei anna nagu Eestis kombeks. Selleks on eraldi päev nimelt kooli sünnipäev. Kõik kes tahavad võivad tunde anda 10.-12. klassist siis minu arvates. Meie klassile andsid tunde meie klassikaaslased seega oli ka suhteliselt lihtne päev. Mina ja Vera andsime kahele 6.-le klassile inglise keele tundi. Arvasin, et see vanus on kõige hullem ja keegi ei kavatsegi meid tunnis kuulata. Aga võta näpust, kõik olid vaiksed kui hiired ja tegid kõike täie tõsidusega. Tund olid lahe, mulle meeldis. Pärast toimus saalis suur kontsert, kus esinesid mitmed solistid. Minu arvates venis veidi pikale, sest laule oli liialt palju. Kui võrrelda publikut, siis siin elab ikka publik täiega kaasa:D Vahest liiga palju aga mis sest. Selline on siis komme meie koolis.
Muidu on koolis kõik hästi. Katsun võimalikult palu kaasa teha. Ained, milles ma hindeid saan on bioloogia, ühiskond, kehaline, inglise keel. Matemaatikas veel ei saa, sest neil on geomeetria osa, kus tuleb palju kirjutada ja sellega ma veel hakkama ei saa (matemaatiliselt täpse sõnavaraga) ja üldiselt ühtegi tööd ka pole olnud viimasel ajal. Hinded on mul 8-st 10-ni. Bioloogia geneetika ülesannete lahendamise eest sain 8. Täitsa ise tegin ja täitsa ise sain aru, milles ülesanne seisnes. 8 sellepärast, et ei jõudnud 3-st ülesandest ühte lõpetada:P Õpetajad on lahedad ja suhtuvad väga mõistvalt. Kuigi bioloogia õpetaja alguses leidis ikkagi, et ma pean ka kõik kaasa tegema siis nüüd saab ta juba aru, et mulle hindeid pole tarvis ja teen nii palju kui oskan:)

Muidu tervisi ja kõike head siit soojast Moldovast. Vabandan muidugi, et nii harva blogi täiendan aga peab ikka aega olema, et midagi kokku nuputada. Ja netti mulle ka enam nii väga ei anta seega üldiselt ma arvutis väga ei istu, mis tegelikult ongi hea:D

Mõned sünnipäevad

Ema sünnipäev


Mingi aeg oli ema sünnipäev, millest ma suurt midagi järjekordselt ei teadnud. Või õigemini teadsin, et kuskil lähiajal olema peaks aga täpsemat kuupäeva mitte. Tean ka miks mulle keegi millestki ei rääkinud. Üks päev enne sünnipäeva sain ikkagi teada, et ohoo homme on ema sünnipäev aga see oli juba hilja õhtul. Mõtlesin, et mida ma nii vähese ajaga teha jõuan. Kaarti kindlasti mitte. Samas palus ema, et ma talle midagi ei ostaks (lilli vms nagu isale sünnaks ostsin, see ka põhjus miks ma ei tohtinud teada, et emal sünnipäev on:D ) Igatahes ütles ta, et õpiksin selle asemel mõne luuletuse pähe vene keeles. Esiteks oleks mul selle õppimiseks olnud vaid mõned tunnid ja mul polnud ka ühtegi luuletust kuskilt võtta seega loobusin sellest ideest. Hommikul kui ärkasime, üritasin teda veidi ignoreerida. Ütlesin tere hommikust ja sellega asi piirdus. Aga jube ebamugav oli küll. Nimelt võtsin ma kooli kaasa käepärast olevad asjad, et kaart meisterdada. Nõnda ma siis alustasin esimeses tunnis ja lõpetasin viiendas. Tuli ikka täitsa ilus välja. Vähemalt mulle meeldis ja teistel oli ka suht, et WOW. Ema oli kodus, tööle ta ei pidanud minema. Tulin koju ja soovisin talle õnne ning andsin kaardi, mille üle tal ülimalt hea meel oli. Pärast tuli ka vanaema Tiraspolist. Aitasin emal süüa vaaritada veidike ja pärast tuli juba isa õde ka. Sõime ja muidugi oli süüa väga palju. Enda arvates sõin esimest korda jänese liha. Ei ütleks, et mingit suurt vahet leidsin:P

Järgmisel päeval oli suurem tähistamine tuttavate pizzabaaris (need programmistid:D ) Sinna tulid kokku kõik sõbrad tuttavad. Kusjuures üliodav ikka. 18-le inimesele 100€ (magustoit, pizza ja kõik muu säärane). Järjekordselt kõik nooremad poisid seega mis mul üle jäi kui nendega hängida. Kella 7 paiku läksime venna ja Iljuša-ga piljardit mängima.
Kuigi viimane otsustas siiski sõbra poole minna lõpuks. Sergei tuli ka ja mängisime siis piljardit. Ma olen küll väga koba, kuid kõik 3 korda suutsin ma võita:D Seal me väga kaua ei olnud ja kella 9-ks läksime juba marsaga koju,, sest autoga oleks äärmiselt ebamuval olnud minna, kuna meid oleks seal jälle 7 olnud. Olime Sergeiga esimesena kodus, 5 minuti pärast tulid ka kõik teised. Tuli välja, et vanaemad tulid ka varem marsaga koju aga olid võtme maha unustanud ja läksid tagasi linna ja tulid lõpuks ikkagi autoga koju. Oli väsitav kuid väga tore päev:)

Pere tuttava Sergei sünnipäev
Kunagi oktoobri keskel oli pere tuttava Sergei sünnipäev. Nemad elavad Sorocas seega sai jälle neile külla minna. Mina muidugi minekust midagi ei teadnud. Hommikul kui ärkasin, viimase minuti inimesed nagu nad on, öeldi vaid, et teeme kiiresti ja mõne aja pärast lähme. Aga no ma juba tean, et nende mõne aja pärast on mitme tunni pärast seega võtsin väga rahulikult. Enne sinna minekut käisime veel Metro poes, et kingitus osta. Suur pood, kus üritasin tehnika hindu Eesti omadega võrrelda. Röstrid ja tolmuimejad tundusid kuidagi kahtlaselt odavad aga kuna ma meie hindu nii täpselt ei tea, siis parem ei võrdle. Jõudsime kohale ja seal oli juba päris palju rahvast. Sõime ja rääkisime niisama juttu. Ja jeii ma leidsin brõnza, mida ma suudan süüa..bulgaaria oma vist kui õigesti mäletan. Kahjuks meil kodus seda ei sööda seega endiselt pean vältima:D Pärast tuli sinna ka Sergei ja Ira poeg, kes õpib ülikoolis. Ei mäletagi, kelleks. Ainult seda, et prantsuse keeles. Temaga oli veidi huvitavam, sest ta suhteliselt jutukas ja häda pärast sai ka inglise keelest aru. Rahvast tuli aina juurde ja väga palju oli väikseid lapsi. Lausa lust oli vaadata:) Vaatasime ühe osa South Park´ist. Mulle see väga peale ei läinud, sest üldiselt pole ma kunagi seda multikat vaatand ja kohati lamedad naljad ka. Kuna ma siin uus olen, mõtles Stas, et võiks mulle Cricova linna näidata. Nii me siis läksimegi (mina, Sergei ja Stas). Tal on oma auto, mis sõidab gaasi peal. Sõidaks isegi, sest nagu ma aru sain on see väga odav. Enne läksime veel poodi, sest ta pidas ikka vajalikuks „lastele“ nänni ka osta:D Esimene külastuspaik oli Cricova veinikelder vi õigemini selle värav, sest sisse üldiselt ei saanud ja kui, siis sai ekskursiooni mingi hinge hinna eest. Nii ta siis jutustas mulle ise, mis seal on. Tegemist on siis Euroopa suurima veinikeldriga, mis asub 60m sügavusel. Kui tunnelite plaani nägin, siis mõtlesin, et hea, et ma teadsin, et selline vinge värk mu jalge all on. Tundus tõesti hiiglaslik. Seal samas lähedal oli ka kivikaevandus. Neil ehitatakse kõik majad kivist, sest puid on vähe. Ja sellest kivist neil puudust vist ei tule ka lähiajal. Läksime vaatasime jõge, mis oli kahe tammiga järveks muudetud, kuid üks osa sellest siiski vist jõgi oli. Täpselt nagu ei mõistnud aga nõnda paistis:P Edasi jalutasime veinitehase juurde. Õigemini on neid seal kaks. Cricova veinitehas on suur ja vana aga mingi teine, mis sinna juurde oli ehitatud, üpriski väike. Seal tehakse veini vaid ekspordiks ja pidi päris kehvasti maitsema seega ei pakkunud erilist huvi. Vaatasime veel viinamarja aedu, mis mulle ikka nii metsikult meeldivad siin küngaste vahel:) Edasi otsustas * mulle näidata seal asuvat vanglat, kus pidavat olema vaid mõrtsukad. See nägi hirmus välja. Õige ka, sest vangla ei tohiks olla nagu spa, kus puhata, vaid koht, kuhu sa enam kunagi tagasi ei tahaks minna.
Sääne väike ringkäik tehtud läksime tagasi sünnipäevale. Sõime veidi kooki ja rääkisime juttu. Stas lubas mulle kitarri andma ja pidime sellele peaaegu järgigi minema, sest tema ise ei oska mängida ja arvas, et oleks ju hea mul õppida. Kahjuks kui nüüd Sergei helistas oli ta juba kitarri ära andnud, kuid üks teine sõber lubas ka anda, kelle neid 3 on seega vaatame, mis saab. Häälestamine jääb muidugi minu kaela aga õnneks Iljuša õpetas. Küllaltki vara läksime koju, sest järgmine päev oli koolipäev ja Marinal oli vaja magama minna. Tore sünnipäev. Kõik kohtlevad mind väga hästi ja kannavad minu eest hästi hoolt:)

Venna sünnipäev
Venna 16. sünnipäev 4. novembril. Oli vaheaeg ja magasin tavalisest VEIDI pikemalt. Ema ja isa olid tööle läinud ja vennale juba õnne soovinud. Sõin hommikust, kuid teda kuskil ei kohanud. Lõpuks tuli ta alla, kallistasin ja soovisin õnne. Lubasin talle ammu, et teen sünnipäevaks tordi või midagi sellist seega tahtsin oma lubadusest kinni pidada ja ega temalgi see meelest polnud läinud. Tahtsin ka ülivinge kaardi teha talle, milleks ka idee olemas oli aga kuna vahendid selleks põhimõtteliselt puudusid, pidin ma vahele jätma. Pidime kella 3 paiku jalutama minema Sergei ja ta sõpradega sünnipäeva tähistama.
Mina aga pidin kella 12-ks Tonjale modelliks minema ja ma teadsin, et geelküünte panek õppijatel võtab ülikaua aega, siis ütlesin, et jään kindlasti tublisti hiljaks. Muidu Tonja tegi kenad küüned, värviks sini-must-valge:) Lõpetasime kell 6 ja kella 7 paiku ühinesin vennaga. Olime 7-kesi. Ehk siis veel 5 Sergei sõpra. Nad olid just teel jäätis sööma söögikohta ja nii me läksime. Olin ainuke tüdruk, seega oli veits naljakas aga õnneks teadsin neist 3-me juba enne seega polnud hullu. Edasi läksime mingi „baari“ juurde istuma. Mõtlesin küll vahepeal koju minna, sest olin väga väsinud aga otsustasin siiski jääda. Kahju on see, et kui ma ka seltskonnas olen, siis poisid katsuvad end nii korralikult üleval pidada, et head naljad jäävad tulemata :D Aga noh sellegipoolest ikkagi nalja sai. Kella 9 paiku otsustasime koju minna, sest väsimus lihtsalt murdis. Ja teine Sergei pidi koju leiba ostma seega pidi nii või naa seltskonnast lahkuma :D. Kodus sõime veel ostetud torti, jõime teed ja läksin magama ära.
Järgmisel päeval oli mul varakult vene keele viimane kursus (muidu õpetaja on ikka parim. Kevadel viib meid oma külla, et külaelu näidata. Väga lahe). Mõtlesin, et saan varakult koju, et kooki tegema hakata. Kuid siis helistas Natasha, et tahab jalutama minna ja kuna ilm oli mega ilus ja palav, siis ei suutnud ma ei öelda. Ostsin kõik vajamineva ja läksime jalutama. Kella 6 paiku jõudsin koju, sõin ja tahtsin kooki tegema hakata. Isa ütles kohe, et selle sündmuse peab jäädvustama..Nagu ma esimest korda köögis oleks vms:D Igatahes kadus vool ära ja siis tuli tagasi ja siis kadus uuesti ära ja siis tuli tagasi jälle. Mõtlesin, et see on märk, et ma kooki ei teeks:P Lõpuks siiski alustasin. Marina tahtis mulle appi jääda või õigemini vaadata, mis ma teen. Kuigi tal oli vaja kodused tööd ära teha esmaspäevaseks koolipäevaks, lubas ema tal jääda:) Ema väga ei tahtnud ise ka ära minna aga mulle meeldib ikkagi ise nokitseda. Ja mis siis välja tuli..minul mõõdud kõik dl ja neil sellist mõõdikut pole..ümber ka nagu ei oskand hästi arvutada (süveneda ei viitsinud) ja nii ma küsisin siis emalt, mis saab. Ta imestas, et mis totakas viis see on kõik dl arvestada:D Nii me siis nuputasime umbes palju midagi minna võiks. Pidi panema kartulijahu aga kuna minu arvates oli see kogus liiga suur, mis ta tahtis panna, siis hakkas ka tema kahtlustama ja ütles, et paneme hoopis kartulijahu asemel tavalist jahu..seda tainast ta teab ja saab aru palju panna tuleb. Ma küll ei tahtnud, sest teadsin, et siis tuleb sealt hoopis midagi muud välja, aga teda ümber veenda on raske:D Lõpuks tegime kooki koos ja hoopis midagi muud, mis oleks pidanud olema. Igatahes rullida seda polnud lootustki seega pakkus ema, et võiksime hoopis lihtsalt keskelt kaheks lõigata, kreemi vahele panna ja asi vask. Nii ka tegime. Ei näinudki kõige hullem välja..ema tõi väljast lilli ja kaunistasime kõik koos koogi ära ka, isa muidugi pidevalt pildistades:D
Muide venda terve see aeg kodus polnud, tema oli sõbra pool. Olime küll kokku leppinud, et tema sööb seda järgmisel päeval, et ei peaks varakult koju tulema, kuid ema ja isa leidsid, et see on hea põhjus ta koju kutsumiseks. Poole tunni pärast oli vend kodus ja hakkas kooki otsima, mis külmikus oli. Tegime isaga talle päris palju nalja, mistõttu ta suutis terve köögi läbi otsida enne kui külmkapini jõudis:D Sõime, ja maitses päris hea. Veidi teine kui oleks pidanud aga mis siin ikka vinguda. Isa ütles, et pole maitsev aga võtaks hea meelega veel ühe..Ta on sellise musta huumoriga. Eestlaste huumor seega pole mul sellega probleemi;D Vend tänas mind ja tal oli väga hea meel. Tore, et sain kuidagi kasulik olla lõpuks ometi. Muidu mul ei lubata suurt midagi teha- nõusid ei või pesta, koristada võin minimaalselt aga küll tulevikus tohib rohkem vast;) Et ma ikka jumala eest liiga ei teeks endale. Iseenesest väga tore õhtu, koos kokkamine alati ühendab:)

Vanaema sünnipäev Tiraspolis

Vaheaja viimastel päevadel (muidu meil vaheaeg siin nädal aega hiljem kui Eestis) läksime Tiraspolisse vanaema sünnipäevale. Tiraspol asub nii-öelda iseseisvust nõudvas riigis nimega Transistria. Esialgu olin skeptiline sinna minekuga, sest ei teadnud, kas minuga võib tulla probleeme piiri peal või mitte, sest elamisluba mul sel hetkel veel ei eksisteerinud. Ka isa polnud kuigi kindel, et midagi ei juhtu. Helistasime YFU-sse, nemad ütlesid, et ikka võib minna. Nii võeti mind siis ikka kaasa. Minema hakkasime juba hommiku poole. Võtsime ka isa õe peale. Sõitsime nii umbes tunnikese kui jõudsime „piirini“. Tegelikult on see ikka täitsa tõsine piir ja ongi tunne nagu läheks teise riiki. Moldova pool on kuigi ükskõikne. Istuvad lihtsalt laua taga ja kontrollivad ainult neid, kes Transistria poolt tulevad. Transistria pool aga vaatab mitu korda autos olevad asjad üle ja kontrollid passe jms. Nimelt juhtus meil siis väike „nali“. Kui arvasime, et see, kelle piiril probleeme tuleb, olen mina, siis eksisime. Ei osanud selle peale tullagi, et Sergei nüüd 16 on ja peab passi omama. Muidu istugu kodus. Olenemata sellest, et kõik ülejäänud paberimajandus olemas oli ja isegi isa passis vist lapsed olemas, ei lastud teda üle piiri. Kui ma sain õigesti aru, siis vaid 500 lei eest oleks lastud, kuid ei näinud mõtet sellist summat maksta (tagasi tulles samuti) ja nõnda istus Sergei sealsamas marsa peale ja läks tagasi koju. Kusjuures ma varasemalt kujutasin ette, et mina olen see, kes nii koju läheb aga mina olin nagu iga teine piiri ületaja ja ei pööratud mulle mingit tähelepanu. Öeldi vaid, et tuleb mind Tiraspolis ära registreerida. Nõnda me sõitsime edasi vaid 5-kesi. Enne Tiraspoli on veel mingi linn aga selle nime ma ei mäletagi enam. Tiraspol on üllatavalt suur. Arvasin, et mingi pisike linnake on. Aga see on koht, kus on näha maffiat tegutsemas. Seal on HIIGLASLIK spordikompleks, kus on olemas kõik spordivõimalused. Nime sheriff ja ka poed mõningad kannavad sellist nime. Isegi kohalikud mainivad maffiat tegutsemas:D Nad elavad seal üldiselt nõuka ajas nagu ma aru sain. Isegi Lenini monument eksisteerib veel.
Kõigepealt läksime vanaema juurde, et ta peale võtta, et mind ära registreerida, sest oli vaja inimest, kes meid seal majutab. Nägin maja juures nooremat tüdrukut, kes vanaema kallistas. Mõtlesin, et lõpuks ometi on perel tuttav või sugulane tüdruk, kes on minu vanuses. Ilus ka veel ja puha. Ta tuli meiega linna kaasa. Rääkisime natuke ja tundus väga tore tüdruk. Küsis muidugi, kuidas on Venemaaga lood pärast seda monumendi jama. Igatahes kohale jõudes tuli välja, et see asutus on siiski suletud olenemata sellest, et piiril öeldi, et see töötab 24/7 365. Nõnda me läksime tagasi. Toas tutvustati mind kõigile sugulastele ja asusime lauda. Seal oli tohutult palju süüa. Nüüd ma nägin ära selle õige Moldova sünnipäevalaua. Kogu aeg tassiti juurde ja juurde.
Ma ei jaksand enam süüa aga tahtsin ikka kõik ära proovida ja nõnda pandi mulle kogu aeg taldrikule juurde ja juurde. Ülimaitsvad huvitavad toidud olid..nagu alati. Selle tüdruku vanaema ütles, et ma olen väga hea tüdruk, nagu vanaema rääkis ja siis vanaema ütles, et jah nagu ma rääkisin ju, et ta väga hea tüdruk on:D Aga mis siis välja tuli. See tüdruk polnudki nii noor kui välja paistis. Tublisti üle 20-ne ja 4-aastase lapse ema. Abielus ja tööinimene. Väike pettumus aga see ei takistanud mul muidugi temaga läbi saamast. Tõesõna ta nägi välja nagu 19 või midagi sellist. Pärast suurt söömist läksime emaga jalutama. Õhtu oli väga ilus ja soe. Jalutasime ümber kahe kvartali ja rääkisime Tiraspolist ja elust seal. Üldiselt tööd ei ole. Inimesed tulevad sinna suvel ja siis võib rohkem liikumist näha. Midagi seal teha pole ja igav on. Õpitakse enamasti juuksuriks või muuks sääraseks, sest kõrge haridusega pole seal midagi peale hakata. Või siis minnakse üldse pärast keskkooli kuskile mujale elama. Neil on oma raha ja oma lipp. Täiesti nagu eraldi riik, kuid siiski Moldova. Kui tagasi jõudsime, pidime järjekordselt sööma. Õudus kui täis mu kõht oli. Söögi kõrvale sai juua muidugi vaid veini. See oli isa venna tehtud. Väga maitsev.. Siiani parim, mis saanud olen.
Jäime ööseks vanaema juurde, sest tagasi oleks olnud küllaltki mõttetu minna nii hilja ja järgmine päev oli veel vaja süüa. Magasin ema ja Marinaga ühes toas. Marinal oli hirmus köha ja ema ei saanud öösel magada. Ärkasin ka selle peale vaid korra üles, kuid üldiselt magasin nii sügavalt, et see mind ei häirinud. Hommikul ärkasime küllalt vara. Vanaema ütles:“ Kui tüdruk magab võõras kohas ja näeb unes meest, saab tollest tema tulevane abikaasa.“ Ma täitsa isegi nägin :D Sõime järjekordselt väga palju ja hakkasime siis kodu poole liikuma.
Enne muidugi läksime linnapeale, et seda mulle näidata. Jalutasime veidike jõe ääres ja läksime siis koju. Pidin veel otse vennaga kinno minema, kuid otsustasin siiski mitte kaasa minna. Läksime hoopis Marina, ema ja isaga isa õe juurde teed jooma. Ta näitas mulle fotoalbumit, kus olid tema tütred, kes mõlemad Prantsusmaal arstiks õpivad. Ilusad :) Astusin ka kaalu peale ja seis polegi kõige hullem..kõigest 2 kilo juures..tüüpiline talvekaal:D
Igatahes mulle vanaema juures meeldis ja läheks teine kord kindlasti veel;)

pühapäev, 31. oktoober 2010

YFU-ga Sorocas


16. oktoobril l2ksime koos YFU-ga Sorocasse. Nagu ma 6igesti aru sain siis on see Moldovas suuruselt teine linn. Ehk siis v2ga v2ike ikkagi. Hommikul kell 8 saime Stefan cel Mare monumendi juures kokku, kus tuli v2lja, et ma olin ainuke siin olevatest vahetus6pilastest, kes seltskonnas oli. Teised polnud kas siis tahtnud v6i saanud tulla. Aga sellegipoolest oli rahvast palju.
Kaasa olid v6etud need, kes tuleval aastal vahetusaastale l2hevad. Marsas olid k6ik kohad t2is ja selleks, et kohti juurde tekitada oli sinna lihtsalt pink pandud. Ja kusjuures turvav66 on siin kohustuslik vaid esiistmel. Mind ajab see j6hkralt n2rvi. Meie autos pole taga yldse turvav66sid ja iga kord kui autosse istun, haarab k2si ikkagi turvav66 j2rgi, mida pagan v6taks, kunagi pole. M6ningad inimesed t6mbavad turvav66 vaid yle aga ei kinnita..lihtsalt, et politsei ei n2eks. Aga miks on nii raske aru saada, et see on kohustuslik nende enda turvalisuse m6ttes mitte selleks, et politseil oleks, mille eest trahvi teha. Aga tagasi teema juurde siiski. Alguses tunti suurt huvi minu ja Malle vatsu..no et miks ikka Moldova ja kuidas meeldib siin. Ma sain kyll aru, mis nemad r22kisid aga ise suurt suud lahti ei teinud..mul v6tab suht kaua aega, et mingi korralik lause kokku nuputada:D Kuis eesti keeles r22kisime, kuulasid nad huviga ja ytlesid, et v2ga lahe. S6itsime siis m66da kynklikku teed ja p2rast pikka 160 km s6itu j6udsime Soroca linnakesse, mis asub ukraina piiri 22res. Esimesena l2ksime Soroca kindlusesse, kus saime kokku Ann-Marii (eesti vahetus6pilane Sorocas eelmine aasta) hostemaga, kes meie ekskursiooni l2bi viis. Kindlus asus j6e 22res, kus vist juba teasel pool j6ge asus Ukraina. Enne kindlusesse sisse saamist pidime veidi ootama, sest sees oli juba palju rahvast. Kui sisse saime, vaatasime veidi ringi.
Kindlus oli kyllaltki v2ike, kuid sellegipoolest 2ge. P2rast r22giti meile ka ajaloost vedi inglise keeles..ainult minu ja Malle p2rast:D Ehk siis p6him6tteliselt meie saime aru. Ilm oli suhteliselt jahe, kuid see ei h2irinud. Tegime pilte ja r22kisime Ann-Marii hostemaga. Ainult head oskas ta r22kida:) Kysis, kuidas mulle siin meeldib ja muidugi vastasin, et v2ga. Pusserdasin oma vene keeles.
T2iskasvanutega on hulga keerulisem r22kida..vb on teemad rasked aga no tahaks ju korrektselt r22kida.
J2rgmisena suundusime s66ma. Jeii..seda ootavad alati k6ik, sest s66gid on ju imahead:) S6ime suppi ja kartuliputru kanakastmes kui ma 6igesti m2letan. Hiljem olime v2ljas ja r22kisime erinevatest kultuuridest jms. Siis nad kysisid, kas meil on selliseid asju nagu nt. Kummuti kummitus kummitas kummikutes vms. Muidugi minul ei tulnud yhtegi p2he ja ma ei oska ka yldiselt yhtegi. Malle vuristas seal neile ja nemad meile. Siis ma ytlesin V2GA kiiresti «piisab ju lihtsalt sellest kui ma teile midagi v2ga kiiresti eesti keeles ette vuristan ja te midagi aru ei saa» jah, sellest piisas:D Seal andsime ka meie giidile lilled yle.
Istusime k6ik kenasti marsasse ja suundusime edasi kirikusse/kloostrisse. Seal oli v2ga ilus. Lausa h2mmastav, milline loodus. Vaatasime ringi, tegime pilte. Territoorium oli p2ris suur. Yldiselt oleks seal olnud viisakas kanda peakatet aga kuna kapuutsi ikka ei hakkand keegi p2he t6mbama, siis olime niisama. Kui l2ksime kohta, kus oli vist pyha vesi, millega n2gu pesta, hakkasid nad kysima, mis usku meie oleme. Esialgu ytlesime, et meil pole usku yldiselt.
Aga siis j2i selline mulje nagu nad oleks veidi imestunult meid vaatanud. Siis ytlesime, et meil on taarausk ja usume loodusesse:D Selle vastusega j2id nad rohkem rahule. Nad ise ytlesid ka muidu, et nad (noored) ei ole nii usklikud. Nad ei usu kirikusse aga usuvad, et kuskil midagi ikka on. 6ige kah tegelikult. See oli esimene kord, kui tekkis vestlus usust. V6iks ju isegi imestama panna, arvestades, kui palju usklikke siin on.

J2rgmiseks sihtpunktiks oli the Candle of Gratitude. Muud nime ma sellele v2ga leida ei oska. Ylimalt ilus koht j2rjekordselt. Ma ytlen, et Moldova v6ib kyll rahaliselt vaene olla aga looduselt rikas. Kaunis vaade j6ele. Oleks veel hilisemal sygisel l2inud, oleks v2rvid olnud veelgi ilusamad kui nad praegu olid. Tydrukud muidugi tahtsid hirmus palju pilte endast:D Uskumatud eputrillad. Aga ainult hea..v2ga avatud inimesed:) nagu alati mingi ilusa koha juures, kohtab pulmapaare. Kui keegi kysiks, kus on ilusad naised, siis ma ytleks, et Eestis ja Moldovas kindlasti:D tegime seal ka m6ningad grupipildid ja suundusime tagasi kodu poole, kuna kell oli juba palju ja v2ga pikk tee oli vaja s6ita. Marsas m2ngisime s6nam6ngu, kus keegi tummalt seletab ja teised arvama peavad.

Ma eesti keeles teadsin vastuseid aga tihti vene keeles ikka midagi meelde ei tulnud:D Kui linna j6udsime, ei tahtnud me veel laiali minna. Otsustasime minna pannikid s66ma. L6puks ometi oli korralik tualet, mis sellegipoolest oli naljakas..n2gin midagi sellist esimest korda:D vb on paljudes kohtades sellised aga suht nupukas siiski:P P2rast s66mist jalutasime veel veidi linnas ja l2ksime siis vennaga koju. Ta ikka muretseb minu p2rast nii palju. Ja nii armas on, kui ta ytleb, et ma talle ikka nagu t2itsa p2ris 6de olen. V2ike 6de ka kogu aeg ytleb, et ma nii hea olen…:D Ema ytles, et kui Sergei abielluks sellise naisega nagu mina, siis oleks see t2iuslik valik. Selle peale ma ainult naersin, sest enda arvates ma nyyd kyll nii inglike pole:D
Ja mu laadija tuli parandusest!!! Saan oma arvutis k6ik 2ra kirjutada korralikult, mis vaja kirjutada on. Ja piltidega saab asjad yhelepoole. Kusjuures siin parandati mu laadija ikka korralikult 2ra seega loodetavasti peab ka kauem vastu :) t2naseks k6ik, palju ei jaksa:D

laupäev, 30. oktoober 2010

День Города


Endiselt ei t66ta minu arvuti laadija. Vast l2hiajal siiski saab parandusse viidud. Kuigi ma otsustasin, et hakka selle arvutiga jamama ja blogi kirjutama, siis muutsin ma nyydseks juba meelt, sest karda, et unustan juba 2ra, mis kirja panna. Kindlasti on juba pool juttu kaduma l2inud ja tuleb selline v2ga ylevaatlik sissekanne. Hetkel olen yksi kodus koos vanaemaga seega hea ajaviide.
Niisiis oli 14. Oktoobril Chisinaus linnap2ev, mis t2hendas seda, et koolist ja t66lt oli vaba p2ev.
Kujutasin ette, et see on selline v2ike pidustus ja seep2rast tundus ka imelik, et seep2rast kohe vaba p2ev on. Kuigi j2rgmisel reedesel p2eval pidime ikka kooli ronima. V2ljas oli v2ga ilus ilm, ei yhtki pilve. Samas 6hk oli siiski kyllaltki jahe. Otsustasime Vera ja Natashaga kooli juures kell 12 kokku saada. Esialgu oli kellaaeg 10 ja siis nad kysisid, kas saan nii vara yles. Ytlesin, et pole mingi problem kui mul nagunii lastakse kella 9-ni magada. Tihti hakkab 6de juba varakult laulma v6i avastab vend ikka, et ma liiga kaua magan ja ajab mu yles. Kuigi viimasel ajal juba venitan 10-ni v2lja :D Igatahes saime siis kooli juures kokku ja hakkasime linna poole s6itma trolliga. Seal oli 2 noormeest, kes mind pidevalt vahtisid. Ei tea, kas mul oli otsaette kirjutatud, et ma pole moldovlane?! :P
Kuigi jah mul oli juuksed lahti ja lokkis..Kogu pidustus toimus Stefan cel Mare t2naval, mis on linna peat2nav. Alustasime yhest otsast k6ndimist, et j6uda monumendini, et seal kokku saada Oljaga. Me k6ndisime ja k6ndisime ja seal oli niii palju inimesi ja erinevaid n2itusi ja myygilette, reklaame esinemisi jms. V2ga paljudes kohtades tantsiti lihtsalt horat (Moldova rahvatants) t2nava peal k6ik koos. Monumendi juurde j6udmine v6ttis omajagu aega, kuna nii palju oli vaadata.
Kui sihtpunkti j6udsime, helistasin ka Mallele, et ta sinna tuleks. N6nda me siis olime seal k6ik koos. Vera r22kis just enne mulle oma plaanidest, mis tal selleks p2evaks olid. Ta oli natuke pettunud, kui ytlesin, et isa plaanis kell 5 teatrisse minna. Aga just sellel hetkel n2gin ma ema ja Marinat. Kysisin, kas piletid on juba ostetud ja kui ta ytles, et ei ole, siis arvasin, et ei l2he teatrisse (rumeenia keeles ja oleksime ainult 3-kesi isa ja Marinaga l2inud). Ema arvas ka, et v6iksin s6pradega olla. Nii oli selle asjaga yhel pool. Alustasime siis m66da seda t2navat uuesti tagasi k6ndimist. Yldiselt olin ma nii tuhinas Mallega r22kimisega, et ei pannud enam t2hele v2ga, mis ymber toimus. J2i vaid teist korda n2gemata seega ei midagi hullu :D
j2rsku tuli Vera mu juurde ja kysis, kas tahan horat tantsida. Mul oli nagu, et 6666..ma ei oska ju..Aga tegelikult ma teadsin, et see on ylilihtne aga tyypiline esimene vastus kohe, et ma ei oska :D V6tsin siis julguse kokku ja l2ksin ka. K2igupealt 6pib 2ra, ja v2ga vinge oli. Liikusime m66da t2navat edasi, vaatasime m6nda esinejat ja leidsime, et ei viitsi enam enam v2ga passida seal rahvasumma sees ja k6ht oli ka juba hirmus tyhi. Tonja yhines ka meiega ja hakkasime Botanica poole k6ndima. Sel hetkel ma ilmselgelt seda ei teadnud. Vahepeal k2isime mingis kohas s66mas, kus oli mega hea liha juustuga..lausa sulas suus. Sealt me lasime jala edasi.
Nad otsustasid n2idata oma raudteejaama. Arvasin, et nad n2itvad vana, kuid tegelikult hoopis uut. Ytlesid, et seal on ilus. Tekkis kohe kysimus, mis saab yhes raudteejaamas ilusat olla (Balti jaam pole just kaunimate killast). J6udsime kohale ja yllatus, yllatus. Ilus Chisinau raudteejaam. Ohoo oli esimene mulje. Mis me Mallega ikka selle peale ytlesime oli see, et teil on parem kui meil :D Tegime pilte ja Vera ning Olja lahkusid meie seltskonnast. Kes keelekursusele, kes kellegi synnip2evale. Ja siis sain ma aru, et me k6nnime jala Centrist Botanicasse. Ja see on MEGA pikk maa. Aga ega ma siis oma kontsadega kiunuma hakkand..k6ndisin ikka vapralt edasi. Polnudki k6ige hullem :) A ja siis vahepeal k2isime poodides ka kellelegi synnakinki otsimas. Siin on ikka nii palju vingeid pudipadi poode. Ja siis yhes ylivinges poes tuli myyja niisama juttu r22kima ja heihopsti ta t2di on Eestist p2rit. Aga see selleks. L6puks j6udsime kohale. L2ksime poodi ja siis saime Veraga kokku ja l2ksime tema poole. Kahjuks pidi Malle koju minema.
Tegime terve posu popcorne ja l2ksime koos Vera, tema isa ja Natashaga katusele. Aga miks? Ise kysin ise vastan :D No ta elab staadioni vastas, kus tollel 6htul esines Scorpions. Ilmselgelt tahtsime me tasuta kontserti n2ha. Majal oli vint nii umbes 16 korrust vms seega vaade oli hea. P2rast tuli ka Olja. Passisime siis seal ja ootasime, millal pihta hakkavad. Kell oli 7 ja helistasin, mis kellaks kodus pean olema. R22kimisega oli pisike segadus ja sain vaid aru, et peaksin 8-ks kodus olema. Midagi ytles ema p2rast veel, millest ma muidugi aru ei saanud. Olin nii n6rdinud, sest tahtsin niiiii v2ga kontserti n2ha aga mida ei saa, seda ei saa. Arvasin, et 2kki isa on solvunud, et teatrisse ei l2inud vms ja nagu ma olen, ei taha probleeme tekitada, kablutasin kohe koju. Vera saatis mu bussile ja veidi enne 8 olin kodus kui ema kysis, miks nii vara tulin. Seletasin siis 2ra. Ytlesin ka, et Scorpions ikkagi esines (esialgu levis jutt, et nad ei esinegi). Seepeale ema ytles imestades, et isa lubas ju kauem olla ja miks sa ikka ei 6elnud, et nad ikkagi esinevad ja et sa seal tahtsid veel olla..Tahtsin nii v2ga, et sa neid n2eksid. Pesin vannitoas k2si kui ta ikka murelikult kysis, miks ma ikka koju tulin. Kordasin mitu korda, et k6ik on korras, pole vaja muretseda nii palju :D Ka isa oli yllatunud, et juba kodus olen ja k6igil oli hea tuju jne..suutsin endale ette kujutada ikka igasugu asju :D Igatahes otsustas ema p2rast, et tema tahab ikka minna linna ilutulestikku vaatama. Palus, et ma ka kaasa l2heks..muidugi olin ma n6us. L2ksime veel enne vennale j2rgi, kes ka kuskilt r6dult kontserti vahtis:P S6itsime linna. Marina ja vanaema j2id koju.
Linnas oli veel palju inimesi ja oli kontsert. Sel hetkel esines Dan balan (Chica bomb ja vanade O-Zone lugudega). Ema valis koha, kus nad eelmine aastagi olid ilutulestikku vaatand ja arvas, et see parim koht on. Ootasime ja ootasime. Ilutulestik hilines mingi pool tundi, sest see nii kaua esines seal :D l6puks kui pihta hakkas, tuli v2lja, et olime k6ige halvema koha peal yldse. 6nneks paugutati pikalt ja j6udsime emaga veel teise pargi otsa vudida, kust ilusti n2gime. V2ga ilus oli. J6udsime koju ja olime megav2sinud. J2rgmisel hommikul olid k6ik s66gilauas v2ga kontaktiv6imetud :D Ylimalt tore p2ev oli sellegipoolest. Mulle meeldis ja linna p2evale tahan kunagi kindlasti veel tulla :)