kolmapäev, 29. september 2010

Kõike, mis pähe tuli:)

Pole ammu kirjutanud midagi aga see viga saab kohe parandatud:) Millestki konkreetsest kirjutada pole aga nii üleülist ülevaadet saab ikka anda, mis ma siin vahepeal teinud olen, mida näinud jne.
Mõtlesin, et toon väikse ülevaate hindadest, sest see üldiselt alati huvitab. Muidu on kõik sama, mis Eestis, erilist vahet ei näe. Ainsana olen hinnavahet kuulnud suitsudel. Tuntumad, mida ka meil on, nagu Camel ja Marlboro maksavad umbes 13/17 leud ja pool liitrit viina pidavat olema ka üks odavamaid 17 leud vms. Bensiini hind (Lukoil) on liiter 14.15 ja diisli hind 12.60 liiter. Vast mäletasin nüüd õigesti. Kui tankima läheb, siis on selleks eraldi teenindaja, kes su auto tangib. Pead vaid raha maksma. Vähemalt nii palju kui me siin tankimas oleme käinud, on iga kord keegi auto tankinud. Teenuste hinnad tunduvad odavamad. Näiteks 3 korda nädalas tantsutrenni võid saada 150 leu eest kuus. Päris odav, või mis? :D Kahjuks pole ma veel endale sobivat leidnud, kuid loodetavasti lööb Katja kampa ja leiame midagi:) A ja kui poodi lähed ja midagi ostad, siis pannakse kõik asjad sinu eest kilekotti. Üldsegi on neil komme absoluutselt kõik asja kilekotti panna. Ükskõik, mis sa ostad, olgu see suur või väike.
Koolis läheb endiselt kõik hästi. Kuna mul siin õpikuid ei ole (neil töövihikuid ei eksisteeri ja nad peavad õpikute eest maksma, võimalik et ka sellepärast uuema aja õpikud), siis ei saa ma mõningates tundides kaasa teha. Kuigi valdavalt kasutavad nad vähe õpikuid. Geograafias ikka õpetaja muretseb, et kuidas ma niisama istun ja mitte midagi õppida ei saa. Tõi mulle 6. klassi õpiku ja ütles, et võin enda jaoks lugeda. Alguses muidugi palus, et jutustaksin talle, millest lugesin. Olja aga ütles kohe, et jääb ära :D Üldsegi esimene kord, kui ta nägi, et oskan vene keeles kirjutada, ütles, et olen tubli ja tegi mulle pai… klass sai muidugi naerda natuke :D Ühiskonna õpetajast on mul veidi kahju, sest ta ei suuda oma sõna maksma panna ja tema tunnis valitseb küllaltki suur kaos. Igatahes palus ta mul kirjutada vene keeles oma pere traditsioonidest. Olin ilmselgelt nõus aga seda veidi hiljem, kui rohkem vene keelt mõikan.
Riietusega seoses on üldse paras naljalugu. Koolis on iga nädal erinev klass korrapidaja koridoride peal. Hommikul ootavad ka õpetajad ja kontrollivad, kas riietus on õige. Muidugi ei ole minul võimalik iga päev kanda sobilikke riideid ja jalanõudest rääkimata. Tossudega tegelikult ei tohiks käia. Igatahes tuli üks hommik naine mu kõrvale, kui tunniplaani lugesin ja ta küsis: „Kas see on Teie koolivorm?“ Seda muidugi veidi kurja häälega. Nii ma siis vaatasin talle „kurvalt“ otsa ja ütlesin: „I´m sorry! I don´t have...“ Nii ta katkestas mu lause ja hakkas naerma ise veidi piinlikkust tundes „Oiii..sain aru, sain aru! Võid minna, kõik on korras.“ Mul langes kohe kivi südamelt ja ajas veidi naerma ka. Täna vaadati samuti riietust ja aimasin, et keegi mulle jälle midagi jalanõude pärast ütleb. Tüdruk, kes enne mind oli, pidi koju riideid vahetama minema. Kui mööda kõndisin ütles õpetaja mulle:“Davai, tule seisa siia!!!“ Ma juba mõtlesin, et hakkab jälle pihta. Ütlesin, et mul tõesti ei ole midagi muud…Siis ta tegi suured silmad pähe ja ühiskonna õps tuli sinna ja ütles, et temaga on kõik korras ja teine õpetaja pani käe õlale ja palus vabandust ja hakkas naerma. Mõnes mõttes ei mõista ma, miks mulle erandeid tehakse aga samas, mis ma teha saan, et sobilikud jalanõud alles postiga teel on? :D Võib muidugi mulje jääda, et riietuse osas ollakse väga karm aga tegelikult asi nii hull ei ole:) Sööklatädi sai ka alles hiljuti teada, et ma vene keelt tegelikult ei räägi. Olen siiani ikka vene keeles küsinud sobilikku pirukat. Igatahes ta alati naeratab mulle ja nüüd saan kõige suurema saiakese :D
Eriti imelik on see, et kui kooli läheduses midagi kriminaalset juhtub, siis pannakse kohe kooli uksed lukku ja välja saab vaid kirjalikul loal või kui toimub kehaline kasvatus või siis kui tunnid läbi on. Mulle tundub, et viimasel ajal on pidevalt uksed lukus aga see on vist jätkuvalt ühe juhtumi pärast, mis toimus mingi teise kooli läheduses. Kuulsin nüüd, et uksed jäävad lukku võib-olla isegi aasta lõpuni. Minul pole sest sooja ega külma, sest vahetundide ajal väljas ma nagunii ei käi.
Vahepeal sain Anna´lt Türgist kaardikese. Väga armas ja nii hea oli seda lugeda. See tuli siia umbes 2 nädalat. Uskumatu, arvestades, et Türgi pole ju seitsme maa ja mere taga. Ma ei kujuta ette kui kaua mu pakk talveriietega Eestist siia tuleb ;D
Üks päev koolist tulles marsat oodates nägin, kuidas rulluisutaja autolt löögi sai. Polnud just kõige meeldivam vaatepilt. Õnneks oli see nii-öelda õnnelik õnnetus ja ilmselgelt väga suures segaduses, tõusis mees püsti ja rullitas nii kiiresti minema, kui jalad vähegi võtsid. Autojuhil võttis mingi 5 minutit aega, et toibuda. Seisis lihtsalt keset teed. Siin tuleb ikka endal väga tähelepanelik olla ja valgusfoore ei maksa iga kord usaldada. Oma silm on ikka kuningas!
Vene keele kursustel pidime kirjutama ühe vihikulehekülje pikkuse essee oma perest. Kirjutasin tunnis eesti keeles valmis ja mõtles, et tõlgin siis nii palju ära kui oskan. Endalegi arusaamatult olin üle poole ära tõlkinud. Muidugi mõningate vigadega aga asi seegi! :) Ma arvan, et vene keele muudab raskeks eesti keel. Kuna meil on käändeid 14 ja neil ainult 6, siis on ka küsimusi vähem. Paratamatult hakkad küsima küsimusi, mis on eesti keele käänetes aga vene keeles neid ei eksisteeri ja siis on raske aru saada, kuhu alla sa selle liigitad ja mida siis kasutama pead. Ja see, mis muudab päriselt vene keele raskeks on need keerulised meessoost, naissoost ja kesksoost sõnad. Ja milleks üldse teha reegleid, kui on nii palju erandeid? Ka kõige lihtsamates lausetes :D
Vahepeal kirjutas meist ajaleht ka. Ei midagi olulist, lihtsalt üldine jutt:P
Muidu ilm on olnud siiani endiselt soe. Päike paistab ja umbes 25 kraadi sooja. Nüüd vist läheb vahepeal jahedamaks jälle. Käisime pühapäeval emaga linnas ja viis mind muuseumi ka. Ostis mulle terve portsu postkaarte Chisinau piltidega ja ka väikese matrjoška mobiili külge. Armas:) Mõnikord pärast kooli käime klassiõega niisama jalutamas. Söök on endiselt hea. Kui varem ma ei saanud aru, et nad nii palju õli kasutavad, kui räägitakse, siis nüüd ma nägin. Isegi hommikul pannakse puder taldrikule ja valatakse sinna õli ja segatakse ära. Ulme! Aga maitset see ilmselgelt ei riku :D Söögi kõrvale ka väga ei jooda. Alles pärast söömist küsitakse, kas tahad teed või kompotti.
Eile tegin teed endale ja vennale seni kuni ta pesemas oli. Panin talle suhkru ja vee valmis aga mis sorti teed ta tahtis, seda ma ei teadnud. Nii ta siis tuli ka ja ütlesin, et panin suhkru aga ei teadnud, mis teed tahad. Ta ütles, et kõik on okei ja valas piima peale. Ma veits imestasin ja mõtlesin, kas ta teed ei panegi. Hakkasin täiega naerma. Ta ei saanud ikka mitte midagi aru kui ma pidevalt küsisin, miks sa teed ei pane. Lõpuks ütlesin, et joo, siis saad aru! Seepeale ta arvas, et panin sinna sisse midagi ja käskis mul enne juua. Ma ikka naersin nii, et pisar silma tuli juba. Lõpuks kui ta suure isuga seda jooma hakkas, mõikas, et teed ei olegi. Siis hakkas tema ka veel hullemini naerma. Huvitav, et ta ikkagi kohe aru ei saanud, et kuidagi kahtlaselt valge sai xD Igatahes oli see üks kõva naerutrenn enne magamaminekut :D
Homsest olen siin olnud juba ühe kuu…Küll aeg lendab kiiresti!:) Tunnen, et sõnavarast jääb juba veidi puudu. Asjalikumat teksti on raskem kirjutada aga peaasi, et aru saab:D

laupäev, 18. september 2010

Reede õhtu Itaalia restoranis.


Esmaspäeval helistas Julia (endine vahetusõpilane YFU Moldovast), et mina, Helena, Tom, Luise ja Haide oleme oodatud reede õhtul kell 7 itaalia restorani. Kui käisime viinamarju korjamas, rääkis ta meile mingist oma sõbrast, kes on tema sponsor/direktor ja pärit itaaliast. Nii siis oligi ta pakkunud välja, et võiks kõik koos õhtust süüa. Muidugi olin nõus. Reedel saatis Julia täpsema info, kus, mis jne.
Leppisime Luisega kokku, et ta tuleb taksoga minu poole ja siis siit lähme koos restorani. Kusjuures ükskõik kuhu sa lähed, maksad takso eest 30 leud (pmst 30 kr). Väga hea süsteem, sest ma juba kartsin, et peame kogu oma varanduse selle maa eest maksma, mis maha sõisime:D Panin end ikka viisakalt riidesse. Õnneks oli väljas väga soe ja sai kleidiga minna. Ema tuli minu tuppa, et küsida, mis ma selga panen aga kuna olin riides juba, siis keerutas ta mind ja ütles, et väga kena ja oi kui raske mul temaga rääkida on...puterdan vene keelt nii halvasti:D
Kella 7 paiku jõudis Luise minu juurde. Veel enne minekut ütles ema, et helistaksin kell 9 ja annaks teada, mis teen ja kella 11-ks pidin kodus olema. Lõpuks jõudsime kohale. Jäime küll paar minutit hiljaks, kuid sest polnud midagi. Restoran oli väga viisakas. Meie laud oli kogu saalist eraldatus ruumis. Julia, see mees (54 vist)ja tema poeg Francesco(19)olid seal meid ootamas. Alguses tundus veidi ebamugav, kuid too mees (kahju, et nime ei mäleta) hakkas kohe küsimusi küsima ja nalja viskama. Nii harjusime me üsna kiiresti ära. Igatahes oli ka tema kunagi olnud vahetusõpilane USA-s ning seepärast rääkis ka suurepäraselt inglise keelt. Ta omab mitmeid firmasid Rumeenias, on väga rikas vist ja on praegu külas oma pojal Chisinaus. Tema poeg tuli siia, et õppida vene keelt. Ta käib kursustel 3 tundi päevas, ning jääb siia mai lõpuni. Seepärast oli meil palju ühist, millest rääkida ja oma vene keele oskust näidata:D
Õhtusöök oli 5-käiguline. Sellised tüüpilised portsjonid, kus taldrik on meeter x meeter suur ja keskel on paar lusikatäit toitu. Esmalt toodi mingid liha, singi viilud. Teiseks "makaronid" juustu ja kalaga, kolmandaks teist sorti makaronid hakkliha ja tomati kastmega, neljandaks kartulid liha ja kanaga ning viiendaks magustoit, milleks oli tiramisu või shokolaadikreem. Toidu kõrvale pakuti punast ja valget veini (mõlemad valati korraga välja) ja õnneks sai ka vett juua, kuidas soovisid.
Rääkisime palju erinevate riikide kultuuridest ja ajaloost. Hiljem ühines meiega ka Olga, kes mängib Chisinau orkestris viiulit. Kogu õhtusöök tehti meile välja. Oli väga tore õhtu, sai palju nalja. Vahetasime kõik Francescoga numbreid, et teinekordki miskit koos teha. Pidime kõik tema poole süüa minema tegema:D
Veidi pärast kella 10 tellis Julia meile takso ja läksime laiali. Kõigepealt viidi Helena koju, siis Luise ning viimasena mina, sest elan kõige kaugemal. Taksojuht rääkis minuga vene keeles, sain kõigest aru ja suutsin isegi küllaltki korralikus vene keeles vastu rääkida. Suht haige oli see, et ta navi ei lasknud minu aadressi kirjutada. Mingi mõttetu süsteem. Taksojuht ohkas sügavalt ja ma mõtlesin, kas jõuan ikka õigeks ajaks kohale. Õnneks sõitis taksojuht telecentrisse sama teed mööda, mida mu marsagi sõidab, ning seletasin talle ise, kuhu sõitma peab. Taksojuht ja takso olid väga viisakad ja mingit põhjust kartmiseks ma ei näinud. Kell 23.00 astusin toa uksest sisse:D Täpne:)Sergei ootas mind seni kui koju jõuan, ning läks siis magama. Uni oli hea, kuid öösel hirmus palav:D

Täna astusin esimest korda kaalu peale. See näitas 59kg. 5kg raskem kui siia tulles. Silmad läksid punni. A muidugi see kaal ei olnud ka just lähiminevikust pärit:D Nii ma siis tahtsin ikka kindel olla, et see kaal ei valeta..astusin uuesti..64kg. Ja siis uuesti minnes 55kg. Seega müstika, kui palju ma kaalun siis;D
Aga keda huvitab tegelikult..ega ma sellepärast nagunii vähem sööma ei hakkaks xD

esmaspäev, 13. september 2010

YFU-ga viinamarju korjamas.


Laupäeva hommikul ärkasime kell 5, et minna YFU-ga kuskile kaugele viinamarju korjama ja vaatama, kuidas veini tehakse. Vend Sergei ja ta sõber Michael tulid samuti kaasa, sest vennad/õed võisid samuti osa võtta sellest ning nad mõlemad järgmine aasta Saksamaale vahetusaastale.
Isa viis meid autoga linna Stefan cel Mare juurde, et kohtuda teiste YFU-katega. Vanaema ja ema olid mulle kaasa pakkinud julmalt riideid, et ikka külm ei oleks ja ma oma teisi riideid ära ei määriks. Aga ilmselgelt polnud mul neid asju vaja, sest päev oli täiesti palav. Ka mudane polnud ja sain oma jalanõudega hakkama. Alustasime sõitu kella poole 8 paiku, sest pidime hilinejaid ootama. Kokku oli meid umbes 12. Sihtpunkti jõudmiseks kulus veidi rohkem kui 2 tundi. Moldova maastik on lihtsalt imeline! Mäest üles ja alla jne. Tohutult ilus ikka. Aga elu väljaspool linna on hoopis teine. Seal juba näed veidi vaesust, mis moldaavlastele nii õrn teema on. Ringi liigutakse palju hobustega ja näha võib väga palju suuri viinamarja kasvatusi.
Kui kohale jõudsime, pakuti meile kohe teed ja kohvi, mis on siin suhteliselt tihti kohe esimene küsimus „teed või kohvi?“. Pakuti küpsiseid jms. Väga ilus koht. Kui olime lõpetanud, oli meil veidi vaba aega. Läksime ronisime mingi tünni otsa, kust avanes vaade kogu kasvandusele. Maja juurde tagasi minnes oli rahvast juba rohkem. Toodi kohalikke virsikuid ja arbuuse, mis maitsesid väga hästi. Nii umbes tunni pärast läksime viinamarju korjama. Viinamarju korjatakse vaid pruuni oksa küljest. Mis on rohelise oksa küljes, see visatakse maha. Samuti ei taheta rohelisi viinamarju. Vahepeal käidi veini toomas meile ja kõik said maitsta. Kui read korjatud, mis ei võtnud kuigi kaua aega, läksime tagasi maja juurde. Seal pakuti meile järjekordselt süüa. Tõepoolest muud polegi, kui ainult söö :D Nimelt pakuti meile lambaliha suppi, grillitud lambaliha ja ahjus tehtud lamba liha. Paremat liha pole vist olemas! Või oskavad nad seda imehästi teha. Muidugi käidi pidevalt ringi veiniga, et kõik seda ikka jooks võimalikult palju. Lõpuks isegi sunniti jooma, kui keeldusid. Õnneks suutsin ma eemale hoida sellest mehest, kes enne rahule ei jätnud, kui veini ära jõid :D
Paari tunni pärast läksime vaatama, kuidas veini tehakse. Muidugi polnud see eriti huvitav, sest selleks kasutati seal tänapäeva tehnoloogiat, kuid mõnedes kohtades saab veini teha ise vana Moldova traditsiooni kohaselt jalgadega tatsudes jms. Koju hakkasime sõitma kella 3 või 4 paiku. Kõik olid väga väsinud. Muidugi vahtisin mina terve tee silmad punnis Moldova loodust, kui Luise mu peale magama vajus. Istusime kõik taga reas. Omakorda vajus Michael Luise õlale ja Sergei Michaeli õlale. Kes oli kõige alumine? Ei tea :D

Kui viimaks koju jõudsime, pidime jälle sööma. Täiesti võimatu. Nende põhjendus on, et homme me seda enam ei söö, sest siis enam ei ole ja peab ikka täna sööma…Aga õnneks nad hakkavad vaikselt mõistma, et ma ei jaksa nii meeletutes kogustes sööki näost sisse ajada. Kaalule pole ma veel julgenud astuda aga vedasime vennaga kihla, et olen 3-5 kilo juurde võtnud. Eks näha ole siis, kellel õigus on ; P


Eile käis Luise (vahetusõpilane Saksamaalt) meil siin külas. Õpetas Sergeile veidi saksa keelt. Õhtul pidime jälle sööma ja siis ma tundsin, et mul on juba kehv olla, sest liiga palju sõin. Selline kerge jõulude tunne tuli. Aga kui saatsime Luise bussile, läks olemine paremaks.
Tänasest hakkasime Sergeiga hommikul jooksmas käima enne kooli. Suhteliselt pika maa jooksime ära. Lausa vere maik oli suus :D Eks näha ole, kas suudame seni jooksmas käia, kui väljas väga külmaks läheb. Hetkel on siin väga soe. Umbes 24 kraadi. Linnas on lausa rõvedalt palav. Kunagi olevat siin isegi 5. november 25 kraadi olnud. Enam sellist asja vist ei näe ;D Ahjaa ja maisipulka sõime ka eile. Koos soolaga üllatavalt hea..Aga üle ühe pulga ei taha eriti süüa.

Homme läheb isa Saksamaale 3-ks nädalaks. Pean ilma tõlgita hakkama saama. Aga ongi parem, saan keele kiiremini selgeks. Tuleb käte ja jalgadega seletada, kui Sergei kodus pole ;P
Kõik on korras ja hea. Muretsetakse palju ja hoolitsetakse mu eest hästi. Eks mingil määral igatsen siiski koju aga tuleb üle elada see periood. Helistada mulle veel ei tasu, et elu siin ikka lihtsam oleks :D

***
A rääkides siis sellest, et nad juba vaikselt mõistavad, et ma nii palju süüa ei taha..xaxaaa..täna ema küsis, miks ma ei taha. Ja kui Seri ütles, et ma vist juurde olen võtnud, siis ema arvas, et aru küll pole saada ja tõstis mu taldriku jälle täis :D Kusjuures kõik on olnud väga hea. Ainuke asi, mida ma ei söö, on see brõnza või mis iganes. Nüüd nad mõnitavad mind ja küsivad iga kord, ega ma brõnzat ei taha :D Aga no vanaemale ei maitsenud see 40 aastat, miks peaks mulle see kohe meeldima hakkama ;P Aega on..

Lähemalt koolist.

Nüüdseks olen siis juba nädal aega korralikult koolis käinud. Möödus väga kiiresti ja ei saanud arugi, kui juba reede käes. Igatahes tunnid algavad 8.15 ja pikem päev lõpeb minu jaoks 13.50.

E
1. geograafia
2. bioloogia
3. ühiskond
4. kehaline kasvatus
5. ajalugu
6. ajalugu

T
1. kirjandus
2. vene kirjandus
3. rumeenia keel
4. rumeenia keel
5. matemaatika
6. matemaatika

K
1. inglise keel
2. inglise keel
3. kehaline kasvatus
4. kirjandus
5. kirjandus

N
1. matemaatika
2. matemaatika
3. rumeenia keel
4. rumeenia keel
5. füüsika
6. füüsika

R
1. kirjandus
2. vene kirjandus
3. inglise keel
4. ajalugu
5. informaatika
6. keemia

Juhiks siis tähelepanu sellele, et käin 12. reaalklassis. Päris „vingelt“ on matemaatikat, füüsikat ja keemiat. Aga samas õpivad nad samu asju, mis meie koolis seega ma ei mõista, kuidas nemad nii kiiresti kõik osad võetud saavad. Mõnes mõttes on see süsteem hea, et kaks sama tundi on järjest, sest siis ei pea palju õpikuid ja vihikuid kooli tassima, kuid samas on see väga väsitav. Eriti veel mulle, sest ma midagi aru ei saa. Rumeenia keelt on nii palju ja seal ma enamasti joonistan. Järgmiseks tunniks lubas õpetaja inglise-rumeenia õpiku muretseda mulle. Vaatab siis, kas hakkan midagi aru saama. Muidu keel tundub lihtne ja huvitav on ka- mulle meeldib. Kaasa teen ma hetkel ainult keemia, füüsika, matemaatika ja inglise keele tunnis, sest selle sõnavarast saan ma kuigi palju aru. Inglise keele õpetaja on hea, kuid kipub jutustama terve tunni oma seiklustest mööda maailma ja seda muidugi vene keeles.
Kooli pole sellist asja nagu garderoob. Kõik asjad, mis sul seljas on, kannad päev otsa endaga kaasas, või viid koduklassi kappi (seda tehakse enamasti talvel). Vahetusjalanõusid kandma ei pea, mis mulle hästi ei istu aga eks ma katsu harjuda. Kusjuures koduklassi on tõesti nagu koduklass, sest seal on seintel klassipildid ja õpilaste poolt tehtud kingitused jms. Klassiruumid ja kogu koolimaja on palju hubasem. Seintel on ilusad maalingud ja mõningates klassides tapeet.
Kehaline kasvatus toimub koos poistega..see on ikka täiesti harjumatu. Kuidagi imelik:D Kujutan ette, milline võrkpalli mäng välja näeb talvel võimlas. Igasugused normaalsed tingimused kehaliseks kasvatuseks õues puuduvad. On vaid staadion, kus on asfalt. Mõjub põlvedele päris kehvasti aga mis siin ikka vinguda. Võimlas pandi uus põrand. Eks näha ole, milline see siis on. Aga esimene 10 tuli ära hoota kaugushüppes :D
Söökla on olemas, kuid söömist kui sellist pole. Kes tahavad, võivad koolis sooja sööki süüa, kuid üldiselt on see väga kallis. Vist 50 leud päev. Kuna koolipäev pole pikk, siis ei näe ma sellel mõtet, sest vahetundides saab sööklast osta sooja pirukat, mis on küllaltki suur ja maksab kõigest 3 leud. Ka tass teed on ainult 0.50 leud. Täitsa piisav kogus, sest koju jõudes saab jälle kohe süüa :D Kusjuures esimesed lisakilod hakkavad vist tulema ;P
Hindamissüsteem on samuti teine, sest hindeid antakse 1-10. Minu arvates pole see kuigi parem, sest hinnet 10 on küllalt raske saada. Nende jaoks on põhikool 1.-4. klassini ja gümnaasium 5.-9. klassini. Edasi saad valida, kas lähed kutsekasse või lütseumi, mis on 10.-12. klass. Selle lõpetamiseks pead sooritama eksamid vähemalt hindele 5. Neil on ka 12. klassis detsembris eksamid (vist 3 tk), mis tuleb samuti heale hindele teha, et edasi õppida.
Rohkem nagu meelde ei tulegi, millest lähemalt rääkida, sest mõningate asjadega olen nii ära harjunud, et need tunduvad mulle tavalisena.
Muidu on koolis väga tore ja lähen sinna igal hommikul suurima hea meelega jeii
A ja YFU poolt määratud vene keele kursustel hakkasin ka käima. Esimene tund oli ära. Olime Luisega kahekesi ainult seega suhteliselt eratunnid või nii. Õpetaja oli ka väga tore. Noor, seega pole VÄGA range :D Järgmiseks korraks peame pähe õppima tähestiku ja mõningad reeglid, mis rääkimisel kuidagi ikkagi ei aita, sest raske on aru saada, millal mida kasutama peab ja millal on erandid. Aga küll pika aja peale tulema hakkab. Aru saan küllaltki hästi.

esmaspäev, 6. september 2010

YFU seminar.

Vahepeal olen ka koolis käinud, kuid ainult ühe päeva, kuna reedel käisime elamisluba tegemas, mis tähendas, et pidime näpust vereproovi andma ja HIV testi tegema teises linna otsas, seega poleks olnud mõtet kooli minna. Pärast käisime veel teiste vahetusõpilastega (Tom, Helena,Luise) pitsat söömas Seega koolist räägin siis, kui olen seal vähemalt nädala korralikult käinud.
Nüüdseks sõidan juba ise marsaga linna ja koju tagasi. Alguses veidi jube oli aga hakkama sain. Igatahes laupäeval pidin kella 9-ks minema YFU kontorisse seminarile. Vend õhtul suure suuga lubas, et tuleb ja aitab mind, kuigi ma talle mitu korda ütlesin, et ma saan ise hakkama ja leian selle koha üles. Hommikul pidin muidugi mina olema see, kes ta üles ajas. Siis oli ta küll veidi väsinud. Aga kui lubas siis lubas :D Hakkasime veidi hilja kodust minema, sest ema, isa, vanaema ja Sergei ei suutnud otsustada, mis bussi/trolli/marsaga oleks mõttekam minna.
Igatahes kontorisse jäime natuke hiljaks aga sellest polnud hullu miskit. Seal oli meid ootamas 2 vabatahtlikku- Stela, kes käis Belgias ja Corina, kes käis Saksamaal. Vahepeal käis seal ka Torin, kes meile süüa tõi ja youtube´st naljakaid videoid näitas, mis tõesti olid väga naljakad :D
Päeva jooksul suutsime palju teemasid läbi arutada, nagu Moldova poliitika, koolisüsteem, traditsioonid, ajalugu (käisime ka ajaloomuuseumis), Chisinau ja veel palju muud. Muide Chisinau on ehitatud 7-le mäele. Sellepärast ongi teed kogu aeg üles-alla. Vahepeal tellisid YFU-kad meile lõunaks süüa, mis oli järjekordselt super hea. Siin on selline tunne, nagu muud ei teekski, kui ainult sööd. Õudne aga mis teha…ära ei saa öelda, sest nii hea on:D Kella 5 päiku lõpetasime ja läksin koju.Teada sain nii palju, et on parem, kui kodused EI HELISTA! (september, oktoober, november) Kui ma just ei palu helistada. See pidavat kõige raskem aeg olema koduigatsuse pärast:) Ei mäletagi, mis too õhtu tegin..arvatavasti vaatasin multikaid Marinaga:D
Järgmine päev tuli samuti kella 9-ks YFU-sse minna. Vanaema oli mulle jõhkra joonise teinud, kuidas ja millega linna saada ja kus maha minna jne. Aga sellest oli palju abi, jõudsin kenasti kohale. Õppisime veidi vene keelt, rääkisime YFU reeglitest jne. Kõige huvitavam osa oli see kui pidime keskusesse aaret otsima minema. Oli antud mitu ülesannet, mis pidid täidetud saama. Nt. pidime pilti tegema naisega pulmakleidis. Kuna siin on sügiseti hästi palju pulmasid, kuna siis saab vein valmis, polnud see meile probleem. Pidime tegema ka pilti kellegagi, kes kannab vormi. Meile anti 3 asja- 2 pastakat ja üks päevalill. Pidime need tänaval vahetama suvalste inimestega millegi muus vastu. Saime ühe kõrvarõnga, käepaela ja võtmehoidja. Samuti pidime leidma kellegi, kes meile Hora tantsu õpetaks (Moldova rahvatants). Saime ka sellega kenasti hakkama:D Lõpuks saime oma aarde kätte. See päev meedlis mulle rohkem kui esimene.
Koju minnes ostsin veel lilled, sest isal oli sünnipäev. Koju jõudes olid meie poole tema vend, vennanaine ja ema. Kõik väga toredad inimesed:)Kusjuures naljakas, et ema ja isa küsisid, miks ma nii tumeda nahaga olen:D Tegelt peaks ju asi vastupidi olema aga see selleks.
igatahes on kõik kõige paremas korras. Hoolitsetakse minu eest hästi ja muretsetakse palju:D Nüüd on tavaline koolinädal, millest hiljem kirjutan.

neljapäev, 2. september 2010

Esimene koolipäev!

Ärkasin kell 7, et end ikka õigeks ajaks valmis saada. Panin riidesse ja läksin sööma. Täna sõime müsli piimaga, mis oli mikrokas soojaks aetud. Maitses paremini isegi. Kõik olid kenasti riides- Sergei ülikonnas ja Marina ilusas kleidis. Ma toppisin ka siis midagi normaalset selga. Hakkasime kooli poole sõitma. Muidu närvi sees polnud aga mida lähemale jõudsime, seda rohkem ma tundsin, et omg..see on ju uus kool;P Ema ikka kogu aeg kordas, et ära karda ja hoidis käest kinni:D Seal panin kingad jalga ja kooserdasime kooli juurde. Kõik olid kooli ette kogunenud. Läksime isaga direktori juurde, et minust teada anda. Direktoriks oli hästi tore naine:) Ta tutvustas mind oma klassile ja läks siis oma asju ajama. Kusjuures ma käin siin ikkagi 12.A klassis. Väga hea! Klassikaaslased on hästi toredad, hakkasid kohe rääkima. Kaks neist olid eriti sõbralikud. Blonde oma meie klassis küll..üks on isegi täiesti valge. Poisse on vähe, enamus tüdrukud. Kokku on meid nii umbes 25/27. Kõik polnud kohal.

Väljas võeti vastu esimene klass. Hästi armas oli, palju vaeva nähtud. Olemas oli isegi mullitaja ja mingi staff, mis pildus pauguga pabereid..ma ei tea mis selle nimi on;P Lastele esines kaks klouni. Pärast viisime igale lapsele „kingituseks“ ühe koolivihiku, kuna oleme 12. klass. Pärast klassijuhataja tundi läksime välja klassist pilte tegema. Muidugi oli mu kaamera see, mida selleks vaja oli:D Tegime pildid ära kuigi ma ei tahtnud ees seista, kuna polnud must-valgelt riides. See aga polnud mingi probleem.

Pärast kutsusid Natasha ja Vera mind välja. Ma ei teadnud, kas minna, sest olin lubanud vennale, et lähen tema ja tema sõpradega välja. Kuna aega on siin küllaga, siis otsustasin muidugi Vera ja Natasha kasuks. Käisime isaga enne raha vahetamas. See oli mingi suht seal samas, aga kingadega oli suht piin kõndida. Sain korralikud villid jalgadele :D Sain klassiõdedega uuesti kooli ees kokku ja läksime loomaaeda.

See oli päris armas väike ja üpriski korralik. Pilet oli VÄGA odav sinna. Pärast sõitsime edasi linna peatänavale, kus käisime mõningates poodides mulle vihikuid otsimas. Need ka leidsime. Kuna koolis peavad olema must-valged riided olin ma omadega hädas, sest mul ei ole siin musti pükse. Läksime siis suurde kaubanduskeskusesse neid otsima. Kaubanduskeskus oli 4-5 korruseline ja korralikum kui Eesti omad. Ei tohiks võrrelda, aga nii oli. Terranovast leidsime mulle sobivad odavad püksid, mis ma ära ostsin. Maksta sain kaardiga.

Vera ja Natasha ei lasknud mul ühegi pisiasja eest maksta..lõpuks suutsin ikkagi oma küpsiste ja KOHUKESE eest maksta. Kusjuures enne kui toidupoodi sisse lähed, saad oma asjad kõik hoiule jätta.
Kuna Vera pidi koju minema, siis asusime tagasi Botaanikasse. Natasha ja ma saime Sergeiga kokku. Istusime veidi linnas ja rääkisime juttu. Kella 4 paiku sõitsime vennaga koju. Siin sõidab hästi palju marsasid. Peatust kui sellist pole. On tee, mida mööda see sõida, Kui peale tahad saada, viipad käega ja saad peale. Maha saad ka seal, kus ise tahad. Selle eest maksad 3 leid ehk pmst 3 krooni.
Kodus vanemad magasid. Vanaema tegi mulle ja vennale süüa. Vahtisime Sergeiga mingit vene komöödiat, mis oli isegi päris naljakas:D Pärast tegime õunamahla, mida tehakse siin ülepäeviti ja juuakse kohe ära, et vitamiine saada. Aitasime emal ka süüa teha. Olime vennaga köögis nagu kaks lolli:D Aga kui vormi ahju saime oli suht „viska viis“:D Õhtusöök oli imehää. Ema lubas minuga algusest lõpuni teha seda vormi, et saaksin pärast Eestis ka seda teha. Õhtusöögi kõrvale juuakse kompotivedelikku. See on niii hea. Ja veini ka kõrvale…see mulle eriti ei istu, aga viisakuse mõttes ikka mekin veidi.
Vend on mulle tõesti nagu vend. Saame kõigest rääkida ja üldse on ta väga tore. Õde on nii mega-armas. Talle meeldib käia minu toas minuga rääkimas. Kuigi ma eriti aru ei saa, on see tore. Täna ütles ta Sergeile, kui oli ta eemale kutsunud, et tahab minuga kahekesi olla, sest Sergei sai terve päeva minuga tsillida:D Marina olevat nii õnnelik olnud, kui ma koju tulin. Arusaadav ka, sest eks tal pole siin eriti miskit teha. Ema ja isa ka hoolitsevad nii palju. Kui linnas olin, pidin kogu aeg helistama, kus olen ja mis teen. Sain teada, et vend kavatseb minna järgmine aasta vahetusõpilaseks Saksamaale. Ta ikka täielik Saksamaa fänn!:D
Kõik on kõige paremas korras. Koduga olen ära harjunud ja tunnen ennast vabalt. Vene keelt tahaks nii väga osata juba. Eesti keelt kasutan ainult blogi kirjutamisel. Muidu tuigub peas ainult vene ja inglise keel. Kujutan ette, et kõik nimed on ülivalesti kirjutatud aga mõistate küll.
ILUSAT KOOLIAASTA ALGUST SINNA EESTISSE!!!:)
Michael Jackson- You are not alone.

Esimene täispikk päev Moldovas

Hommikul ärkasin üles tundega nagu ma peaksingi siin olema. Naljakas, kas pole?! Panin riidesse ja läksin alla. Venda ma esimene päev õhtul ei näinudki, tuli koju siis kui ma magama läksin juba. Hommikust sõime kuidas keegi kunagi ärkab. Söök oli üldse huvitav. Nagu nad seletasid inglise keeles, siis pidi see vist olema lamba piimast tehtud juust. Aga selles ma kahtlen. Arvan, et see oli ikkagi kitse piimast. Igatahes on sul ports seda taldrikus ja paned sinna hapukoort peale ja suhkrut ka. Päris maitsev. Pirtsakas ma pole, seega sõin kõik kenasti ära. Neil oli plaan minna tuttava väikest sünnipäeva tähistama „teise linna“. Nõnda me lõuna paiku hakkasime liikuma. Isal oli vahepeal vaja kuskil ära käia ja seni, kuni me teda ootasime, hakkas ema mulle kohaosi õpetama. See oli üpriski naljakas:D Kaasa tellisime 3 suurt pitsat ema tuttava töökohast (omanik). Lõpuks jõudsime kohale. Elavad samuti eramajas, mis on väga ilusa remondiga. Neil on ka poeg Saša, kes on 12-aastane ja kellega hakkasin kohe väga hästi läbi saama.

Ta näitas mulle oma koera, kasse, kilpkonna ja lõpuks vaatasime koos Marinaga (mu 7-aastane õde) Starwars´i multikat:D Mõne aja pärast hakkasime sööma. Nad söövad hästi palju paprikat, seega see on kogu aeg laual. Soojendasime kõik kolm pitsat ja need olid nii ülimaitsvad! Pole kunagi nii head pitsat saanud. Kõrvale sõime tomati, paprika jms salatit, mis sarnaneb sellega, mis Eestis on. Seda ei mäletagi, kas kurki sees oli. Kusjuures lauas istusin alguses laua nurgas. Siis tõsteti mind sealt ära ja öeldi, et see toob halba õnne, ehk siis ma ei saa mehele;P Sõime ja rääkisime…Saša ema ja isa on nii vinged ikka:D Ema minuga inglise keeles ei rääkinud, kuigi seda hästi oskab. Ütles, et pean ju vene keelt õppima, mis on õige jutt! Pärast tsillisime niisama Saša, Sergei ja Marinaga.

Enne kui koju hakkasime minema, sõitsime veel linna, et seda mulle veidi näidata. Käisime Puskini pargis, mis on pühendatud temale. Seal on palju kirjanike kujusid ja suur purskkaev keskel. Kusjuures pinkide all on pistikud, kuhu saab oma läpaka järgi panna, kui netis oled. Ehk siis see oli wirelessi ala. Eestis võiks ka nii olla tegelikult, kuigi keegi eriti pargis netis ei passi:D Pargid on siin üldse väga korras ja ilusad.

Tagasi minnes ostsime Marinale lilled, et ta need õpetajale viiks, kuna ta esimesse klassi läks. Koju jõudsime üpriski hilja. Vaatasime Marinaga veel mingit vene iidamast aadamast filmi, millest ma mõhkugi aru ei saanud, aga vene keelt sai sellegipoolest õppida. Õhtul kui blogi kirjutasin, tuli Sergei ka koju. Rääkisime minu toas niisama ja lõpuks läksin magama ära. Järgmine päev varajane tõusmine. Esimene päev koolis!






Teel Moldovasse

Nonii. Istun siin lennujaamas ja mõtlesin, et kirjutaks blogi jaoks ka siis miskit. Eile ehk siis pühapäeval käisime Werolis kuulamas Maarja-Liis Ilusa ja Koit Toome kontserti. Mõtlesin, et oleks ju tore viimane päev Eestis nõnda veeta. Pealegi nägin seal palju sugulasi/tuttavaid, kellega veel veidi jutustada. Õhtul kui koju jõudsime läksime Merka, Heliisa ja Gretega Tõnu poole niisama istuma. Muidugi oli juba natuke rahvast seal. Nii me siis olime ja rääkisime juttu ning sai veel koos olla inimestega, kes mulle nii lähedased on:) Pärast kella 2 hakkasime kodu poole liikuma, sest mul oli ju kell 04.30 sõitma vaja hakata Tartu poole. Raske oli hüvasti jätta aga asi on siiski seda väärt ma usun. Sõitsime kodust ära, jõudsime Tartusse natuke enne aega seega oli veel aega Mc´Donaldsisse minna. Bussijaamas rääkis vabatahtlik kõik vajaliku ning jättis meid sinna bussi ootama, milleni oli veel aega. Lõpuks, kui autobuss tuli, jätsime hüvasti. Taaskord raske, aga mitte nii hull kui ma arvasin. Arvatavasti sellepärast, et mulle polnud sel hetkel ikka kohale jõudnud, et alles aasta pärast näeme. Bussis oli vaid 3 inimest.
Paari vahepeatusega jõudsime Riiga tublisti varem kui pidi. Nii ma siis passisin seal lennujaamas, ning ootasin, et mõni vabatahtlik mind otsima tuleks. Nii mulle vähemalt öeldi, et tullakse vastu. Kuna kedagi ei tulnud, siis ma mõtlesin, et saan ju ise ka hakkama. Aga samas mõtlesin, et pärast hakkab keegi mind ikkagi otsima ja helistasin Läti YFU-sse. Nemad asjast midagi ei teadnud ja varsti helistas Monika, et tegelikult ei peagi kedagi olema, et saad vast ise hakkama. Ja muidugi ma sain ise hakkama. Passimist oli palju, sest lend hilines mingi pool tundi äkki. Kusjuures pagas kaalus 19,9 kg- napilt vedas :D Lõpuks viidi meid bussiga lennuki peale. Mul vajus sõna otseses mõttes karp lahti kui ma seda nägin. Esimene lend ja siis ka kohale ei jõua ;D Igatahes see oli tõsine kökats aga ma parem ei vingu. Kõik läks hästi. Kui lennuk maandus, hoidsid inimesed hinge kinni ja kui rattad maad puudutasid, hakkasid nad plaksutama.


Passikontrollist läbi, võtsin kohvri ja nägin YFU-t ootamas. Kõik naeratasid. Kogu pere oli mulle vastu tulnud, mis oli nii armas. Nagu nendele kombeks, kohe musitama ja kallistama. YFUkad rääkisid põhilise jutu ära ja siis haaras ema käest ja ütles, et ära karda, kõik on hästi. Läksime autosse, milleks on mingi suhteliselt korralik maasturi moodi auto :D Kuna kõht oli megatühi, läksime kohe koju sööma. Sõitsime mööda teid, mis on ikka allapoole igasugust arvestust. Liikluskultuur on üldse huvitav. Tulesid kasutavad vaid mõned, suunatulesid ei kasutata kogu aeg ja kaherealine tee on tihti hoopis kolmerealine. Kusjuures autod on siin ikka päris ilusad. Mingid julmad luksusmaasturid. Mõni üksik tõsine pann on ära eksinud siia. Vähemalt praeguse pildi järgi tundub nii.

Meie elame selle linna nn tipus, kus asub läheduses telemast, raadiojaam jms. See on selline rajoon, kus on vaid eramajad. Paistab nagu org, mille kaldad on täis ehitatud. Ja oh issver küll, millised majad! Need on nagu mingid unistuste villad. 3-4 korrust ja üleüldse tohutult ilusad. On ka kehvemaid maju, aga valdav enamus siiski „villad“. Tänava teedest me muidugi ei räägi, nendel sõites võid pea vastu auto lage ära lüüa :D Lõpuks jõudsime koju, mis ei paistnud esialgu mingi julm häärber, kuid kindlasti suhteliselt kena. Seest on alumisel korrusel EUROremont tehtud. Üleval nii enam-vähem. Mulle meeldib, selline tavaline eesti kodu nagu oleks.
Sõime väga huvitavat sööki. Mingist mustast asjast tehtud „puder“, mida paned saia peale. Vend tegi mulle ühe, mis maitses esimese ampsuna väga vastikult, kuid lõpetades oli juba väga hea. Supp oli tavaline, pirukad samuti (siinkohal mainiks siis, et vend ja isa räägivad küllaltki hästi inglise keelt ja ema mitte nii palju, aga saab aru. Meie majas elab ka vanaema). Siis näitasid nad mulle maja ja oma tuba, mis on täitsa paras (varem venna tuba).


Läksime aeda vaatama, kus kasvavad pirnid, õunad, maasikad, virsikud, kreeka pähklid ja mis kõige parem- hästi palju on viinamarju (3 erinevat sorti) ja need maitsevad mitu korda paremini kui meie poe omad;) Täiesti uskumatu lihtsalt, kui kiiresti ma perega ära harjusin!

Läksime edasi linna. Kuna tulles oli 27 kraadi sooja, olin end õhemalt riidesse pannud, sest väga palav oli olla. Kui minema hakkasime, palus ema, et ma paneks paksemad riided selga, sest väljas on jahe. See oli mulle veidi üllatus aga eks ma siis toppisin paksemad riided selga. Linnas kõndides küsis ema kogu aeg, et ega mul külm pole, kuigi mul olid teksad ja T-särk ja jakk. Ma siis tegin neile selgeks, et minu jaoks on see täitsa soe ilm ja siis isa ütles Svetlanale: „No kuule, ta tuli ju põhjast!“ Okei, vähemalt keegi sai aru:D Nii nad näitasid mulle siis linna tuntumaid kohti, mis olid ikka väga ilusad. Linnapeal tuli üks mees vastu ja ütles, et ma otse Hollywoodist tulnud. Päris kõvv nali:D. Igatahes olid neil siin mingid pidustused seoses keelega ja enne kooli vabad päevad. Seega ei saanud raha vahetada, kuna kurss väga madal. Kuna kõmpimine cäsitas nii ära, läksime koju, sõime ja siis pmst sunniti mind, et ma ikka netti läheks ja teistega ka räägiks:D Suhteliselt vara vajusin magama.