teisipäev, 30. november 2010

Ülisoe 14. november ja muu


Ühel hommikul, kui oli järjekordselt ilus päikesepaisteline ilm, ütles ema, et väljas on ülisoe ja lausa palav. Ma muidugi muigasin selle peale, sest ikkagi novembrikuu olenemata sellest, et paar päeva oli juba ilus ilm olnud. Läksin siis pesu kuivama panema ja heihopsti..oligi tohutult palav. Novembrikuu kohta muidugi minu arvates. Väljas oli ikka tublisti üle 20 kraadi sooja. Tegime natuke vennaga aias tööd ehk siis koristasime veidi lehti. Pärast ütles ema, et lähme jalutama või no õigemini piknikule.
.
Sättisime kõik söögid, joogid ja tekid kokku ning asusime teele. Seekord tuli isegi Sergei kaasa ja Melki ka. Kõigepealt läksime liha ostma grillimiseks ja seal läks ülikaua aega, sest ilge järjekord oli, kuna väga paljudel oli sama plaan, mis meilgi. Autoga sõites hakkas ikka päris palav eriti kui õde mul süles istus terve tee. Piknikupaigaks valisime Dnestri jõu täpsemalt Vada Lui Vodõ. See on koht, kus on palju kämpingukohti jms. Üldiselt selline suur suvitamiskoht. Isegi liivarand on olemas:D Tee peal ühines meiega ka ema sõbranna oma tütrega. Kui kohale jõudime aitasime asjad kohale tassida ja läksime siis Seri ja Melki´ga randa. Mõtlesin, et miks ma lühikesi riideid ei pannud, sest teksade ja t-särgiga oli ilmselgelt palav. Jalutasime seal veidi ja istusime niisama ning hakkasime siis tagasi kõndima, kuna esimene lihasats sai valmis:D
Lahe on see, et enamus majad on ehitatud sammastele, sest jõgi ajab kevadeti nii hullult üle, et mõttekam on maja kõrgemale ehitada. Kui ema mulle näitas, kuhu maani see aasta vesi oli, jäi mul suu ammuli lihtsalt. Kui piknikupaika jõudsime sõime natuke ja läksime teisele poole jalutama. Nad näitasid mulle laagripaika ehk siis Franzeluta suvituskohta. Suur ja ilus..Üks ilusamatest. Kuna Melki omaniku poeg on, saime kohe sisse ja veidi tuuri teha:D Pärast istusime veel piknikupaigas ja sõime..again xD Kui koju hakkasime sõitma, otsustas Seri jalutama minna. Mina aga kaasa ei viitsinud minna ja läksime hoopis ema, isa ja Marinaga selle naise poole, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Tal on väga ilus korter, täpselt minu maitse ;P Jõime veidi teed ja läksime koju ning vaatasime filmi. Nii lahe oli näha, et kohe kui on soe ilm, lähevad inimesed välja ja teevad midagi. Kõik kohad olid piknikul olijaid täis. Super.



Vahepeal olid siin valimised ehk siis pühapäeval 28. novembril. Kõik kohad olid reklaame täis ja tänaval jagati pidevalt lendlehti. Mina eriti sellesse valimisjamasse ei süvenenud. Mingi hetk aga hakkasin huvi tundma, kes keda valib ja miks. Paar aastat tagasi, kui olid valimised, võitsid kommunistid nii suure eduga, et arvati, et nad ei teinud seda ausal teel. Inimesed kogunesid tänavale ja oli mingi hull möll. Parlamendihoones mässati ja lõhuti. See on midagi, mis on siin kõigil tugevasti meeles. Pärast seda pmst tunnistati tulemused tühistatuks ja määrati isegi ajutine president. Varasemalt valitsesid kommunistid, kuid siis määrati sinna keegi teine..kuna ma täpselt ei tea, siis ma parem ei kirjuta siia, kes nad olid. Igal juhul mitte kommunistid. Nemad aga viisid Moldova omadega nii-öelda põhja. Keegi pani raha taskusse, tehti muudatusi aga mis üllatus, üllatus kohe tulemust ei andnud. Elu läks kallimaks ja muidu kõik pahasti.
Nõnda ma siis küsisin vene keeles rääkivate inimeste käest, keda nad kavatsevad valida ja nemad olid kindlalt kommunistide poolt. Nad olevat praeguses parlamendis nii pettunud ja eks kommunistid hoiavad rohkem vene rahvuse poole ka. Rumeenia keeles kõnelev rahvas aga pidavat enamus olema kommunistide vastu. Kes aga võitis? KOMMUNISTID. Nemad, kes oma parteile kõige vähem reklaami tegid. Üldises mõttes katsusin ma neid mõista, miks nad tahavad kommuniste valida. Ma ei hakkand silmi pööritama ega midagi, sest tegelikult ma ju ei tea nii täpselt, kuidas siin olukord on. Rääkisin vaid korra, mida mina arvan ja rohkem ma ennast kordama ei hakkand :D Lihtsalt varem olid kommunistid ja Moldova on vaeseim riik Euroopas. Ega nad samamoodi kuskile edasi ei jõua. Nad peaksid läbi viima tõsised muutused ja leidma midagi paremat. Isegi kui tehakse muudatusi, siis pole ju tulemus kohe näha, peaks ikka natuke kannatama mitte kohe hukka mõistma. Üldiselt tahavad nad Moldova Euroopa Liitu viia, mis aga minu arvates on veidi utoopiline unistus. Enne tuleks ikka oma riigi olukord korda saada. Kuigi vahepeal käisid jutud järjekordsest mässust ja isegi revolutsioonist, siis on siiani kõik rahulikult möödunud ja vast ei juhtu ka midagi..ptuiptuiptui.

Mingil ajal käisime vennaga kontserdil. See oli kas agrokultuuri promomiseks või tänuüritus, sellest ma täpselt aru ei saanud, sest kõik oli rumeenia keeles. Igatahes oli selleks palju vaeva nähtud ja igavene võimas kontsert kokku pandud. See toimus Moldova suurimas kontsertsaalis ja kõik parlamendi ninad oli kohal. Nimelt on isa õde kuskil seal tööl ning ta andis meile 2 kutset, kuna ei tahtnud ise minna, kuigi lõppkokkuvõttes oli ta ikkagi seal :P Tantsiti Moldova rahvatantse, mida ma jumaldan ja lauldi rahvuslikke laule. Ei midagi uimast, kõik on väga hoogne:) Pärast tantsisid peotantsijad ja laulsid mitmed erinevad lauljad veidi Anne Veski stiilis laule. Sellegipoolest meeldis, sest nad tõmbavad rahva kuidagi kaasa, suhtlevad rahvaga rohkem. Kontsert jättis hea mulje ja mulle väga meeldis.

Pühapäeval käisime venna ja tema klassiõdedega koolivenna uue muusikavideo esitlusel. Üldiselt väga tore oli. Muusikavideod olid väga head, kujutasin midagi väga amatöörlikku ette, kuid eksisin. Aga kui taskud raha täis, siis saab kõike. Ühes videos olid ka mu kaks klassivenda, kes koos temaga laulavad või no räpivad :D Isegi mingi tv kanal oli kohal :D Panen siis siia ka üles need videod:)
http://www.youtube.com/watch?v=wZdwDvQTXe0&feature=related
http://www.youtube.com/watch?v=ekAGGEWrRg8


Üleüldiselt on kõik väga supertore. Kahjuks läheb aeg nii kiiresti, et vaid 7 kuud on veel jäänud täpselt. Tundub nagu oleksin siin vaid kuu aega olnud. Vene keel edeneb järjest paremini. Endale küll paistan väga kohmakana aga nad väidavad, et räägin juba vääga hästi ja vahest ei pidavat mul isegi aksenti olema (nimelt on mu vend see, kes kogu aeg vingub kui suure aksendiga räägin seega pean oma diktsiooni parandama ja kui kogemata midagi aksendita ütlen, siis on ta üliõnnelik:D). Väljas käin suht kogu aeg oma vennaga, sest ilma temata pean kodus olema pool 8 või 8. Koos temaga aga 10 (nädalavahetustel). Õnneks on ta ülitore ja kõik saavad temaga läbi seega pole mul selle vastu midagi, kui ta ka..Pigem on mul temast kahju, et ta mulle kui lapsehoidja on :D Selle üle ma aga ei vingu, et nii vara kodus pean olema. Mõnes mõttes saan aru ka, sest 10-st marsad ei sõida enam ja iial ei tea mis kahtlased inimesed ringi võivad liikuda.
Ilm on siin selline imelik. Kord on ülipalav ja siis jälle megakülm. Selline pidavatki Moldova ilm olema. Näiteks oli ühel õhtul soojakraadid. Mina naersin, et Eestis lumi on..tundus naljakana. Järgmisel hommikul teen ribikardinad lahti ja kõik on valge. Ma pole kunagi vist lume pärast nii elevil olnud ja nii hämmeldunud. Järgmisel päeval säras päike ja lumi sulas..õhk oli jahe. Täpipealt nagu kevadilm. Ja juba järgmisel päeval oli soe ja sadas paduvihma. Katsu siis aru saada, mis ilm on. Eile ja täna oli näiteks päeva ajal 13 kraadi sooja. Nüüd on juba -3. Homme -7 ja lumi. Suhteliselt vinge ilm..ennustusmängu saab mängida :D
Jõulutundest pole haisugi aga küll tuleb :D Siin tehakse aastavahetuseks plaane seega on see nagu peamine. Eks ma siis üks pean siin oma jõule :D Koolis tuleb sess ja siis arvatavasti saan ma ülepäeviti kodus magada..nammi:D Võib-olla inglise keele teen kaasa, kuid geograafia, rumeenia keele ja vene kirjanduse jätaks vahele;P

teisipäev, 16. november 2010

Старый Орхей


Ühel ilusal pühapäeva hommikul, nagu meile juba kombeks on saanud, läksime jalutama. Pidime küll tol päeval Oljaga jalutama minema, kuid ilm polnud super hea Chisinaus nagu me kokku leppisime ja otsustasin perega kaasa minna, kuna ema nii väga palus.
Kaasa tulid ka mõlemad vanaemad. Nagu ma aru sain, pidime minema lihtsalt kuskile metsa, mis on umbes tunni aja sõidu kaugusel. Mingi hetk nad siiski mõtlesid ümber ja isa otsustas meile ekskursiooni teha. Lõpuks sain aru, kuhu me lähme ja olin üliõnnelik. See oli Starõi Orhei, kuhu ma nii väga minna tahtsin. Olin seda kohta enne siia tulekut vaid piltidelt näinud.
Esmalt olime üleval ja vaatasime „linna“ peale. Korjasime mingeid punaseid marju, mis südamele ülihead on. Vanaema on ikka ilge pätt. Laseb kõike piistu, mis ette jääb. Mitte varastamise mõttes muidugi aga seal kasvasid keset ei midagi kõrvitsad ja ta pidas vajalikuks sealt ikka ühe võtta.
Kindlasti kuulus see kellelegi aga kes teab tegelikult:D Edasi sõitsime alla jõe juurde. Seal asub kirik ja väike Moldova külake. See vaade meeldis mulle nii väga. Seal oli üks ilus kohake, kuhu pidime kevadel piknikule minema. Loodan, et neil meelest ei lähe, sest see koht on tõesti väga lahe. Kahjuks me kirikusse ei läinud, kuigi oleks võinud, kuim e juba seal olime. Aga kui järgmine kord lähme, siis tahan ma selle kiriku juurde ka kindlasti minna. Jalutasime niisama mööda küla. Nägime vanu Moldova majakesi ja üldist elu.
Väga lahe on vaadata, kui liikumisvahendiks on hobune ja kuidas korjatakse ja puhastatakse ja hoitakse maisi. Vahepeal muidugi helistas ka Olja, kuna tahtis ikkagi jalutama minna ( Ilm oli ilusaks läinud) aga teadsin, et niipea koju ei jõua. Kuna teine vanaema ootas autos, siis me väga kaua ei jokutanud ja liikusime edasi. Läksime Starõi Orheist edasi Doi Haiduci parki. Seal oli väga ilus..
Nad käivad seal päris tihti jalutamas. Seal saab ratsutada, rulluisutada, süüa, veini juua, rodeo´t sõita ja mida veel. Marina tahtis rulluisutada olenemata sellest, et ta absoluutselt ei oska. Isa aga aitas teda ja seni läksime me emaga hobuseid vaatama. Pärast tellisime platsõndat (kirjutan nii kuidas kuulen seega õigekiri jäägu kõrvale:D) Ülimaitsev koos kohupiimaga. Lõpuks sättisime kodu poole. Õhtuks olime kodus. Väga lahe oli. Sain ikka selles kohas käidud, kuhu ma kõige rohkem minna tahtsin. Järgmine missioon oleks Rumeenia aga vaatab, kas saab sinna kuidagi. Võimalus oleks aga asjaolud ei mängi minu kasuks väga.



KOOLIST: Muidu oli vahepeal koolis õpetajate päev ja kooli sünnipäev. Erineb siiski Eesti kooli kommetest. Õpetajate päeval viiakse kõigile õpetajatele mingi kingitus ja tehakse lillekimpe (meie tegime klassijuhatajale ja direktorile suure kimbu). Kust raha tuleb? Iga kuu annavad kõik mingi summa klassi fondi, mille eest kingitused ostetakse. Üldiselt toimuvad kõik tunnid, kuid kuna õpetajatel on siiski õigus lebotada, jätavad nad enamasti viimased 4 tundi ära ja meil toimus näiteks ainult 2 tundi. Klassijuhataja tunnis jõime teed ja sõime küpsiseid. 12. klassi õpilased tunde ei anna nagu Eestis kombeks. Selleks on eraldi päev nimelt kooli sünnipäev. Kõik kes tahavad võivad tunde anda 10.-12. klassist siis minu arvates. Meie klassile andsid tunde meie klassikaaslased seega oli ka suhteliselt lihtne päev. Mina ja Vera andsime kahele 6.-le klassile inglise keele tundi. Arvasin, et see vanus on kõige hullem ja keegi ei kavatsegi meid tunnis kuulata. Aga võta näpust, kõik olid vaiksed kui hiired ja tegid kõike täie tõsidusega. Tund olid lahe, mulle meeldis. Pärast toimus saalis suur kontsert, kus esinesid mitmed solistid. Minu arvates venis veidi pikale, sest laule oli liialt palju. Kui võrrelda publikut, siis siin elab ikka publik täiega kaasa:D Vahest liiga palju aga mis sest. Selline on siis komme meie koolis.
Muidu on koolis kõik hästi. Katsun võimalikult palu kaasa teha. Ained, milles ma hindeid saan on bioloogia, ühiskond, kehaline, inglise keel. Matemaatikas veel ei saa, sest neil on geomeetria osa, kus tuleb palju kirjutada ja sellega ma veel hakkama ei saa (matemaatiliselt täpse sõnavaraga) ja üldiselt ühtegi tööd ka pole olnud viimasel ajal. Hinded on mul 8-st 10-ni. Bioloogia geneetika ülesannete lahendamise eest sain 8. Täitsa ise tegin ja täitsa ise sain aru, milles ülesanne seisnes. 8 sellepärast, et ei jõudnud 3-st ülesandest ühte lõpetada:P Õpetajad on lahedad ja suhtuvad väga mõistvalt. Kuigi bioloogia õpetaja alguses leidis ikkagi, et ma pean ka kõik kaasa tegema siis nüüd saab ta juba aru, et mulle hindeid pole tarvis ja teen nii palju kui oskan:)

Muidu tervisi ja kõike head siit soojast Moldovast. Vabandan muidugi, et nii harva blogi täiendan aga peab ikka aega olema, et midagi kokku nuputada. Ja netti mulle ka enam nii väga ei anta seega üldiselt ma arvutis väga ei istu, mis tegelikult ongi hea:D

Mõned sünnipäevad

Ema sünnipäev


Mingi aeg oli ema sünnipäev, millest ma suurt midagi järjekordselt ei teadnud. Või õigemini teadsin, et kuskil lähiajal olema peaks aga täpsemat kuupäeva mitte. Tean ka miks mulle keegi millestki ei rääkinud. Üks päev enne sünnipäeva sain ikkagi teada, et ohoo homme on ema sünnipäev aga see oli juba hilja õhtul. Mõtlesin, et mida ma nii vähese ajaga teha jõuan. Kaarti kindlasti mitte. Samas palus ema, et ma talle midagi ei ostaks (lilli vms nagu isale sünnaks ostsin, see ka põhjus miks ma ei tohtinud teada, et emal sünnipäev on:D ) Igatahes ütles ta, et õpiksin selle asemel mõne luuletuse pähe vene keeles. Esiteks oleks mul selle õppimiseks olnud vaid mõned tunnid ja mul polnud ka ühtegi luuletust kuskilt võtta seega loobusin sellest ideest. Hommikul kui ärkasime, üritasin teda veidi ignoreerida. Ütlesin tere hommikust ja sellega asi piirdus. Aga jube ebamugav oli küll. Nimelt võtsin ma kooli kaasa käepärast olevad asjad, et kaart meisterdada. Nõnda ma siis alustasin esimeses tunnis ja lõpetasin viiendas. Tuli ikka täitsa ilus välja. Vähemalt mulle meeldis ja teistel oli ka suht, et WOW. Ema oli kodus, tööle ta ei pidanud minema. Tulin koju ja soovisin talle õnne ning andsin kaardi, mille üle tal ülimalt hea meel oli. Pärast tuli ka vanaema Tiraspolist. Aitasin emal süüa vaaritada veidike ja pärast tuli juba isa õde ka. Sõime ja muidugi oli süüa väga palju. Enda arvates sõin esimest korda jänese liha. Ei ütleks, et mingit suurt vahet leidsin:P

Järgmisel päeval oli suurem tähistamine tuttavate pizzabaaris (need programmistid:D ) Sinna tulid kokku kõik sõbrad tuttavad. Kusjuures üliodav ikka. 18-le inimesele 100€ (magustoit, pizza ja kõik muu säärane). Järjekordselt kõik nooremad poisid seega mis mul üle jäi kui nendega hängida. Kella 7 paiku läksime venna ja Iljuša-ga piljardit mängima.
Kuigi viimane otsustas siiski sõbra poole minna lõpuks. Sergei tuli ka ja mängisime siis piljardit. Ma olen küll väga koba, kuid kõik 3 korda suutsin ma võita:D Seal me väga kaua ei olnud ja kella 9-ks läksime juba marsaga koju,, sest autoga oleks äärmiselt ebamuval olnud minna, kuna meid oleks seal jälle 7 olnud. Olime Sergeiga esimesena kodus, 5 minuti pärast tulid ka kõik teised. Tuli välja, et vanaemad tulid ka varem marsaga koju aga olid võtme maha unustanud ja läksid tagasi linna ja tulid lõpuks ikkagi autoga koju. Oli väsitav kuid väga tore päev:)

Pere tuttava Sergei sünnipäev
Kunagi oktoobri keskel oli pere tuttava Sergei sünnipäev. Nemad elavad Sorocas seega sai jälle neile külla minna. Mina muidugi minekust midagi ei teadnud. Hommikul kui ärkasin, viimase minuti inimesed nagu nad on, öeldi vaid, et teeme kiiresti ja mõne aja pärast lähme. Aga no ma juba tean, et nende mõne aja pärast on mitme tunni pärast seega võtsin väga rahulikult. Enne sinna minekut käisime veel Metro poes, et kingitus osta. Suur pood, kus üritasin tehnika hindu Eesti omadega võrrelda. Röstrid ja tolmuimejad tundusid kuidagi kahtlaselt odavad aga kuna ma meie hindu nii täpselt ei tea, siis parem ei võrdle. Jõudsime kohale ja seal oli juba päris palju rahvast. Sõime ja rääkisime niisama juttu. Ja jeii ma leidsin brõnza, mida ma suudan süüa..bulgaaria oma vist kui õigesti mäletan. Kahjuks meil kodus seda ei sööda seega endiselt pean vältima:D Pärast tuli sinna ka Sergei ja Ira poeg, kes õpib ülikoolis. Ei mäletagi, kelleks. Ainult seda, et prantsuse keeles. Temaga oli veidi huvitavam, sest ta suhteliselt jutukas ja häda pärast sai ka inglise keelest aru. Rahvast tuli aina juurde ja väga palju oli väikseid lapsi. Lausa lust oli vaadata:) Vaatasime ühe osa South Park´ist. Mulle see väga peale ei läinud, sest üldiselt pole ma kunagi seda multikat vaatand ja kohati lamedad naljad ka. Kuna ma siin uus olen, mõtles Stas, et võiks mulle Cricova linna näidata. Nii me siis läksimegi (mina, Sergei ja Stas). Tal on oma auto, mis sõidab gaasi peal. Sõidaks isegi, sest nagu ma aru sain on see väga odav. Enne läksime veel poodi, sest ta pidas ikka vajalikuks „lastele“ nänni ka osta:D Esimene külastuspaik oli Cricova veinikelder vi õigemini selle värav, sest sisse üldiselt ei saanud ja kui, siis sai ekskursiooni mingi hinge hinna eest. Nii ta siis jutustas mulle ise, mis seal on. Tegemist on siis Euroopa suurima veinikeldriga, mis asub 60m sügavusel. Kui tunnelite plaani nägin, siis mõtlesin, et hea, et ma teadsin, et selline vinge värk mu jalge all on. Tundus tõesti hiiglaslik. Seal samas lähedal oli ka kivikaevandus. Neil ehitatakse kõik majad kivist, sest puid on vähe. Ja sellest kivist neil puudust vist ei tule ka lähiajal. Läksime vaatasime jõge, mis oli kahe tammiga järveks muudetud, kuid üks osa sellest siiski vist jõgi oli. Täpselt nagu ei mõistnud aga nõnda paistis:P Edasi jalutasime veinitehase juurde. Õigemini on neid seal kaks. Cricova veinitehas on suur ja vana aga mingi teine, mis sinna juurde oli ehitatud, üpriski väike. Seal tehakse veini vaid ekspordiks ja pidi päris kehvasti maitsema seega ei pakkunud erilist huvi. Vaatasime veel viinamarja aedu, mis mulle ikka nii metsikult meeldivad siin küngaste vahel:) Edasi otsustas * mulle näidata seal asuvat vanglat, kus pidavat olema vaid mõrtsukad. See nägi hirmus välja. Õige ka, sest vangla ei tohiks olla nagu spa, kus puhata, vaid koht, kuhu sa enam kunagi tagasi ei tahaks minna.
Sääne väike ringkäik tehtud läksime tagasi sünnipäevale. Sõime veidi kooki ja rääkisime juttu. Stas lubas mulle kitarri andma ja pidime sellele peaaegu järgigi minema, sest tema ise ei oska mängida ja arvas, et oleks ju hea mul õppida. Kahjuks kui nüüd Sergei helistas oli ta juba kitarri ära andnud, kuid üks teine sõber lubas ka anda, kelle neid 3 on seega vaatame, mis saab. Häälestamine jääb muidugi minu kaela aga õnneks Iljuša õpetas. Küllaltki vara läksime koju, sest järgmine päev oli koolipäev ja Marinal oli vaja magama minna. Tore sünnipäev. Kõik kohtlevad mind väga hästi ja kannavad minu eest hästi hoolt:)

Venna sünnipäev
Venna 16. sünnipäev 4. novembril. Oli vaheaeg ja magasin tavalisest VEIDI pikemalt. Ema ja isa olid tööle läinud ja vennale juba õnne soovinud. Sõin hommikust, kuid teda kuskil ei kohanud. Lõpuks tuli ta alla, kallistasin ja soovisin õnne. Lubasin talle ammu, et teen sünnipäevaks tordi või midagi sellist seega tahtsin oma lubadusest kinni pidada ja ega temalgi see meelest polnud läinud. Tahtsin ka ülivinge kaardi teha talle, milleks ka idee olemas oli aga kuna vahendid selleks põhimõtteliselt puudusid, pidin ma vahele jätma. Pidime kella 3 paiku jalutama minema Sergei ja ta sõpradega sünnipäeva tähistama.
Mina aga pidin kella 12-ks Tonjale modelliks minema ja ma teadsin, et geelküünte panek õppijatel võtab ülikaua aega, siis ütlesin, et jään kindlasti tublisti hiljaks. Muidu Tonja tegi kenad küüned, värviks sini-must-valge:) Lõpetasime kell 6 ja kella 7 paiku ühinesin vennaga. Olime 7-kesi. Ehk siis veel 5 Sergei sõpra. Nad olid just teel jäätis sööma söögikohta ja nii me läksime. Olin ainuke tüdruk, seega oli veits naljakas aga õnneks teadsin neist 3-me juba enne seega polnud hullu. Edasi läksime mingi „baari“ juurde istuma. Mõtlesin küll vahepeal koju minna, sest olin väga väsinud aga otsustasin siiski jääda. Kahju on see, et kui ma ka seltskonnas olen, siis poisid katsuvad end nii korralikult üleval pidada, et head naljad jäävad tulemata :D Aga noh sellegipoolest ikkagi nalja sai. Kella 9 paiku otsustasime koju minna, sest väsimus lihtsalt murdis. Ja teine Sergei pidi koju leiba ostma seega pidi nii või naa seltskonnast lahkuma :D. Kodus sõime veel ostetud torti, jõime teed ja läksin magama ära.
Järgmisel päeval oli mul varakult vene keele viimane kursus (muidu õpetaja on ikka parim. Kevadel viib meid oma külla, et külaelu näidata. Väga lahe). Mõtlesin, et saan varakult koju, et kooki tegema hakata. Kuid siis helistas Natasha, et tahab jalutama minna ja kuna ilm oli mega ilus ja palav, siis ei suutnud ma ei öelda. Ostsin kõik vajamineva ja läksime jalutama. Kella 6 paiku jõudsin koju, sõin ja tahtsin kooki tegema hakata. Isa ütles kohe, et selle sündmuse peab jäädvustama..Nagu ma esimest korda köögis oleks vms:D Igatahes kadus vool ära ja siis tuli tagasi ja siis kadus uuesti ära ja siis tuli tagasi jälle. Mõtlesin, et see on märk, et ma kooki ei teeks:P Lõpuks siiski alustasin. Marina tahtis mulle appi jääda või õigemini vaadata, mis ma teen. Kuigi tal oli vaja kodused tööd ära teha esmaspäevaseks koolipäevaks, lubas ema tal jääda:) Ema väga ei tahtnud ise ka ära minna aga mulle meeldib ikkagi ise nokitseda. Ja mis siis välja tuli..minul mõõdud kõik dl ja neil sellist mõõdikut pole..ümber ka nagu ei oskand hästi arvutada (süveneda ei viitsinud) ja nii ma küsisin siis emalt, mis saab. Ta imestas, et mis totakas viis see on kõik dl arvestada:D Nii me siis nuputasime umbes palju midagi minna võiks. Pidi panema kartulijahu aga kuna minu arvates oli see kogus liiga suur, mis ta tahtis panna, siis hakkas ka tema kahtlustama ja ütles, et paneme hoopis kartulijahu asemel tavalist jahu..seda tainast ta teab ja saab aru palju panna tuleb. Ma küll ei tahtnud, sest teadsin, et siis tuleb sealt hoopis midagi muud välja, aga teda ümber veenda on raske:D Lõpuks tegime kooki koos ja hoopis midagi muud, mis oleks pidanud olema. Igatahes rullida seda polnud lootustki seega pakkus ema, et võiksime hoopis lihtsalt keskelt kaheks lõigata, kreemi vahele panna ja asi vask. Nii ka tegime. Ei näinudki kõige hullem välja..ema tõi väljast lilli ja kaunistasime kõik koos koogi ära ka, isa muidugi pidevalt pildistades:D
Muide venda terve see aeg kodus polnud, tema oli sõbra pool. Olime küll kokku leppinud, et tema sööb seda järgmisel päeval, et ei peaks varakult koju tulema, kuid ema ja isa leidsid, et see on hea põhjus ta koju kutsumiseks. Poole tunni pärast oli vend kodus ja hakkas kooki otsima, mis külmikus oli. Tegime isaga talle päris palju nalja, mistõttu ta suutis terve köögi läbi otsida enne kui külmkapini jõudis:D Sõime, ja maitses päris hea. Veidi teine kui oleks pidanud aga mis siin ikka vinguda. Isa ütles, et pole maitsev aga võtaks hea meelega veel ühe..Ta on sellise musta huumoriga. Eestlaste huumor seega pole mul sellega probleemi;D Vend tänas mind ja tal oli väga hea meel. Tore, et sain kuidagi kasulik olla lõpuks ometi. Muidu mul ei lubata suurt midagi teha- nõusid ei või pesta, koristada võin minimaalselt aga küll tulevikus tohib rohkem vast;) Et ma ikka jumala eest liiga ei teeks endale. Iseenesest väga tore õhtu, koos kokkamine alati ühendab:)

Vanaema sünnipäev Tiraspolis

Vaheaja viimastel päevadel (muidu meil vaheaeg siin nädal aega hiljem kui Eestis) läksime Tiraspolisse vanaema sünnipäevale. Tiraspol asub nii-öelda iseseisvust nõudvas riigis nimega Transistria. Esialgu olin skeptiline sinna minekuga, sest ei teadnud, kas minuga võib tulla probleeme piiri peal või mitte, sest elamisluba mul sel hetkel veel ei eksisteerinud. Ka isa polnud kuigi kindel, et midagi ei juhtu. Helistasime YFU-sse, nemad ütlesid, et ikka võib minna. Nii võeti mind siis ikka kaasa. Minema hakkasime juba hommiku poole. Võtsime ka isa õe peale. Sõitsime nii umbes tunnikese kui jõudsime „piirini“. Tegelikult on see ikka täitsa tõsine piir ja ongi tunne nagu läheks teise riiki. Moldova pool on kuigi ükskõikne. Istuvad lihtsalt laua taga ja kontrollivad ainult neid, kes Transistria poolt tulevad. Transistria pool aga vaatab mitu korda autos olevad asjad üle ja kontrollid passe jms. Nimelt juhtus meil siis väike „nali“. Kui arvasime, et see, kelle piiril probleeme tuleb, olen mina, siis eksisime. Ei osanud selle peale tullagi, et Sergei nüüd 16 on ja peab passi omama. Muidu istugu kodus. Olenemata sellest, et kõik ülejäänud paberimajandus olemas oli ja isegi isa passis vist lapsed olemas, ei lastud teda üle piiri. Kui ma sain õigesti aru, siis vaid 500 lei eest oleks lastud, kuid ei näinud mõtet sellist summat maksta (tagasi tulles samuti) ja nõnda istus Sergei sealsamas marsa peale ja läks tagasi koju. Kusjuures ma varasemalt kujutasin ette, et mina olen see, kes nii koju läheb aga mina olin nagu iga teine piiri ületaja ja ei pööratud mulle mingit tähelepanu. Öeldi vaid, et tuleb mind Tiraspolis ära registreerida. Nõnda me sõitsime edasi vaid 5-kesi. Enne Tiraspoli on veel mingi linn aga selle nime ma ei mäletagi enam. Tiraspol on üllatavalt suur. Arvasin, et mingi pisike linnake on. Aga see on koht, kus on näha maffiat tegutsemas. Seal on HIIGLASLIK spordikompleks, kus on olemas kõik spordivõimalused. Nime sheriff ja ka poed mõningad kannavad sellist nime. Isegi kohalikud mainivad maffiat tegutsemas:D Nad elavad seal üldiselt nõuka ajas nagu ma aru sain. Isegi Lenini monument eksisteerib veel.
Kõigepealt läksime vanaema juurde, et ta peale võtta, et mind ära registreerida, sest oli vaja inimest, kes meid seal majutab. Nägin maja juures nooremat tüdrukut, kes vanaema kallistas. Mõtlesin, et lõpuks ometi on perel tuttav või sugulane tüdruk, kes on minu vanuses. Ilus ka veel ja puha. Ta tuli meiega linna kaasa. Rääkisime natuke ja tundus väga tore tüdruk. Küsis muidugi, kuidas on Venemaaga lood pärast seda monumendi jama. Igatahes kohale jõudes tuli välja, et see asutus on siiski suletud olenemata sellest, et piiril öeldi, et see töötab 24/7 365. Nõnda me läksime tagasi. Toas tutvustati mind kõigile sugulastele ja asusime lauda. Seal oli tohutult palju süüa. Nüüd ma nägin ära selle õige Moldova sünnipäevalaua. Kogu aeg tassiti juurde ja juurde.
Ma ei jaksand enam süüa aga tahtsin ikka kõik ära proovida ja nõnda pandi mulle kogu aeg taldrikule juurde ja juurde. Ülimaitsvad huvitavad toidud olid..nagu alati. Selle tüdruku vanaema ütles, et ma olen väga hea tüdruk, nagu vanaema rääkis ja siis vanaema ütles, et jah nagu ma rääkisin ju, et ta väga hea tüdruk on:D Aga mis siis välja tuli. See tüdruk polnudki nii noor kui välja paistis. Tublisti üle 20-ne ja 4-aastase lapse ema. Abielus ja tööinimene. Väike pettumus aga see ei takistanud mul muidugi temaga läbi saamast. Tõesõna ta nägi välja nagu 19 või midagi sellist. Pärast suurt söömist läksime emaga jalutama. Õhtu oli väga ilus ja soe. Jalutasime ümber kahe kvartali ja rääkisime Tiraspolist ja elust seal. Üldiselt tööd ei ole. Inimesed tulevad sinna suvel ja siis võib rohkem liikumist näha. Midagi seal teha pole ja igav on. Õpitakse enamasti juuksuriks või muuks sääraseks, sest kõrge haridusega pole seal midagi peale hakata. Või siis minnakse üldse pärast keskkooli kuskile mujale elama. Neil on oma raha ja oma lipp. Täiesti nagu eraldi riik, kuid siiski Moldova. Kui tagasi jõudsime, pidime järjekordselt sööma. Õudus kui täis mu kõht oli. Söögi kõrvale sai juua muidugi vaid veini. See oli isa venna tehtud. Väga maitsev.. Siiani parim, mis saanud olen.
Jäime ööseks vanaema juurde, sest tagasi oleks olnud küllaltki mõttetu minna nii hilja ja järgmine päev oli veel vaja süüa. Magasin ema ja Marinaga ühes toas. Marinal oli hirmus köha ja ema ei saanud öösel magada. Ärkasin ka selle peale vaid korra üles, kuid üldiselt magasin nii sügavalt, et see mind ei häirinud. Hommikul ärkasime küllalt vara. Vanaema ütles:“ Kui tüdruk magab võõras kohas ja näeb unes meest, saab tollest tema tulevane abikaasa.“ Ma täitsa isegi nägin :D Sõime järjekordselt väga palju ja hakkasime siis kodu poole liikuma.
Enne muidugi läksime linnapeale, et seda mulle näidata. Jalutasime veidike jõe ääres ja läksime siis koju. Pidin veel otse vennaga kinno minema, kuid otsustasin siiski mitte kaasa minna. Läksime hoopis Marina, ema ja isaga isa õe juurde teed jooma. Ta näitas mulle fotoalbumit, kus olid tema tütred, kes mõlemad Prantsusmaal arstiks õpivad. Ilusad :) Astusin ka kaalu peale ja seis polegi kõige hullem..kõigest 2 kilo juures..tüüpiline talvekaal:D
Igatahes mulle vanaema juures meeldis ja läheks teine kord kindlasti veel;)