reede, 31. detsember 2010

Aastavahetus Moldovas

31. detsembri hommikul olid ema, isa tööl, kuid õhtuks oli vaja süüa vaaritada. Sellest polnud mingit probleemi. Olime vennaga ju kodus.
Ema vaid ütles, mida teha vaja ja meie hakkasime siis hommikul tegema. Tegime erinevaid salateid ja ühe suure tordi (taina tegi ema päev enne valmis). Olime üpriski kiired ja saime kenasti varakult valmis. Kui ema isa koju tulid, sõime natuke suppi ja panime end valmis, et Centrisse Orelisaali aastalõpukontserdile minna. Linnas oli kohutav ummik, kuid õnneks jõudsime sellegipoolest õigeks ajaks kohale, kuigi oleme siin suhteliselt tüüpilised hilinejad :P
Esines seal orkester erinevate ilusate lugudega, mis Sergeile ilmselgelt hästi ei istunud, kuna ta luges pidevalt kava pealt, mitu lugu veel, et see läbi saaks ükskord :D Mulle meeldis, sest ma pole varem lihtsalt klassikalise muusika kontserdil käinud. Pärast kontserti läksime linnapeale jalutama. Linn oli ilusasti kaunistatud. Kuigi jah kuusk väljakul mulle nii väga ei meeldinud, sest see tundus pigem ülepingutatuna. Liiga palju erinevaid kirjusid ehtekesi. Tegime mõningaid pilte.
Linnas oli palju rahvast, sest toimus juba kontsert, kus esinesid erinevad artistid. Kui olime lava taga, kuulasin, et kes see laulad? Täiesti lõpp kui Justin Bieber´i häälega. Läksime lava ette ja vaatan, et ongi mingi väike poiss, kes lauluhääle poolest nii temaga sarnanes, kuid laulis ta rumeenia keeles..See ajas mind millegipärast nii naerma, kuid see selleks. Jõudsime kuuse juurde, kus tegime jõuluvanaga pilti.
Selle eest tuli muidugi maksta, mis siis, et tegemist oli mingi isehakanud jõuluvanaga. Moldovas ei saa ju mitte midagi tasuta. Kuna õues oli päris külm, otsustasime koju minna, et mitte haigeks jääda, sest olime ju siiski kleitides, seelikutes. Muide siin olevat üle pika aja aastavahetusel, jõuludel lumi maas olnud. Mustad jõulud on üldiselt tavalised, kui see aasta läks õnneks!:) Enne äraminekut panid kõik kingid kuuse alla (jah, kingitusi tehakse siin aastavahetusel) ning koju tulles oli Marina´l suur üllatus, sest „jõuluvana“ käis :D Venna kinkis mulle ägeda võtmehoidja, ema käevõru ja isa CD. Vanematele tegime vennaga koos kingid ja vanaemale ka, kuid vanaemal oli tollel nädalal väga pirtslik tuju ja ta ei tulnud meiega isegi üles õhtust sööma. Kui istusime lauas, ütlesid ema ja isa väga armsad toostid, mis tegid kohe südame soojaks. Kõik olid väga näljased ja asusid kohe sööma :D Kõik oli nii maitsev. Pärast hakkasime aastavahetuse teemalist filmi vaatama, mis neil siin kombeks on. Pidime vennaga kella 12-ks klassiõe juurde minema, kuid tema ei suutnud kodus passida ja tahtis juba kell 10 ära minna. Mina oleksin tahtnud ikka uues aasta kodus vastu võtta (kodust on hea vaade linna ilutulestikule) ja esimene kord ikkagi. Kuid minu sõna jäi alla ja lõpuks ütles ema ka, et minge ikka varem, sest pärast ei sõida marsasid enam. Nõnda me siis läksimegi. Mina, Sergei ja Nikita jõudsime Maša juurde umbes kella 11 paiku. Ta oli omadega veidi ajahädas ning seepärast aitasime tal süüa teha. Jõudsime natuke enne 12 valmis. Veel oli seal juba Artjom. Kell sai 12 ja neil on selline komme, et kirjutad sel ajal paberile oma soovi uueks aastaks, paned selle põlema ja viskad šampusepokaali ning soovid kõigile head uut aastat ning jood šampuse koos paberiga ära. Muidu hakkas mingi madin juba kell 11 pihta, sest mõned venelased tähistasid uut aastat Venemaa uue aasta saabumisega. Ja tegelikult üleüldse juba nädal enne paugutati päris kõvasti iga õhtu. Aga kell 12 hakkas ikka õige madin…nagu sõda oleks lahti olnud. Samas keegi õue ei läinud vaatama. Linna oma vaatasime telekast natuke ja see mis ümberringi oli, me eriti ei näinud, kuna olime kortermajade vahel. Nii palju kui ma nägin, oli päris vinge ilutulestik ja väga pikalt. Poole 1 paiku jõudsid kohale ka kõik teised (Tonja, Vera, Nataša, Nastja, Olja).
Soovisime kõigile head uut aastat ja hakkasime sööma, jälle :D Istusime üleval hommikuni. Kui kell 11 koju läksime oli linna kui välja surnud. Ei mingeid autosid, mõned üksikud inimesed liikumas. Täielik vaikus. See oli nii naljakas. Muidugi tunnikese pärast hakkas juba elu käima. Venna ütles, et moldaavlased panevad pidu veel nädal otsa. Asi muidugi nii hull ei olnud, kuid ilutulestikku võis küll mitu õhtut veel jutti näha. Päev enne vanauut aastat ei saanud ma öösel magada, sest nii hull madin oli siinsamas lähedal. Isegi kui akna kinni panin, ei olnud sellest abi. Tore aastavahetus, kuid oma kodus sugulastega meeldib mulle ikkagi rohkem :)

pühapäev, 26. detsember 2010

Õhtusöök YFU-ga


26. detsember oli YFU-ga õhtusöök, millega tähistasime siis ka juba jõule, sest siinsetel vahetusõpilastel on kõigil kodumaal jõulud sellisel ajal. Sinna olid kutsutud kõik hostpered sellel aastal ja need, kes olid eelmisel aastal. Kokku oli veidi üle 20-ne inimese. Algul jõudsime ema ja isaga sinna, olime suhteliselt esimeste seas. Seal ütles Aljona, et peame laulma mõnda jõululaulu on emakeeles. Ma olin kohe kuidagi veidi pabinas aga samas mõtlesin, et mis seal ikka karta. Elus ei jõua kuskile, kui kardad :D Mõtlesin laulda „Talvevõlumaa“ laulu, sest see on üks vähestest, mille sõnu ma otsast lõpuni tean. Ootasin, et Malle ka juba kohale jõuaks, et ta koos minuga laulaks. Teadsin, et ta oskab hästi laulda ja koos ikka lõbusam. Muidugi oli ta nõus, kuid pidin talle meeldetuletuseks sõnad kirjutama. Lõpuks tuli välja, et ma totakas kirjutasin talle teise salmi lõpuks esimese salmi lõpu. Aga polnud hullu ja tuli kenasti välja sellegipoolest. Vähemalt minu vanemad olid väga kettas :D .
Kui kõik kohal olid, istusime lauda, Aljona pidas kõne ja siis pidime kõik üksteist tutvustama. Siis oli järg meie käes. Laulsime oma laulukesed ära ja alustasime söömisega. Laual oli muidugi kõike head ja paremat. Mõne aja pärast korraldas Maša meile mõned mängud. Esimene mäng seisnes selles, et kõik vanemad pidid joonistama pildi, millisena nad YFU-t näevad. Pärast pandi ringi käima leht, kuhu kõik pidid kirjutama 2 lauset jõuluteemal. Kui kirjutatud, pidi voltima lehe nii allapoole, et järgmine ei näeks, mis sinna kirjutati. Lõpuks tuli jutuke vene ja rumeenia keeles segamini, millest mina ilmselgelt eriti aru ei saanud. Selles restoranis oli ka DJ, kes lasi head muusikat. Sellist, millega kohal ei suuda istuda. Nõnda me Mallega läksime „tantsupõrandale“ ja hakkasime tantsima. Ilmselgelt ei tantsinud me mingit klubitantsu aga lollitasime ka nats ja suht fun oli :D Pärast korraldati veel ajalehetants, mille me Mallega ära võitsime, sest ta võttis ikka sokkide peale ja mina tal seljas istusin. Tuju oli väga hea ja ema mul ütles, et ta poleks arvanud, et eestlased nii kuumaverelised ja lõbusad on :D Me Mallega murdsime siin nats aeglase ja uimase eestlase müüti ;P Tantsisime naistega ka horat, mis on siin täitsa „must do“ igal peokesel. Vahepeal jälle sõime nats ja rääkisime juttu. Emaga läks meil jutt selle peale, et Merka mulle külla tahaks tulla aga see kõigest plaan on. Ema sattus kohe nii õhinasse ja ütles, et see oleks niiiii tore kui ta tuleks ja ütles, et ta kindlasti meie juures siis elaks. Et mitte mingi muu variant ei tule kõne allagi. Ja siis ma ütlesin, et tegelikult neid oli rohkem, kes oleksid külla tahtnud tulla. Ma ei jõudnud oma lauset sellega ära lõpetada, et arvatavasti ei tule keegi aga ta juba ütles, et las tulevad kõik. See oleks ju tohutult tore. Sul ka lõbus ja näevad Moldovat. Kui tuleb rohkem siis meie pool nii palju ruumi pole aga ei oota meil on madratsid need saab põrandale panna ja siis tädi Raja elab ju ka lähedal ja tema juurde saab kellegi mahutada. Pakkusin siis välja, et nagunii on soe ja saab telgis ka magada meil aias. Veidi ebamugav oleks kallaku peal aga ajaks läbi. See mõte tundus aga emale nii naljakana, magada õues :D Linnainimesed, ma räägin. Põhimõtteliselt saite siis aru, et kui kellelgi tekib tahtmine külla lennata, siis mina ja mu pere võtame teid kümne küüne ja varbaga vastu :)

Nii.. pärast söömist anti kõigile paari peale õhupall, millega tuli tantsida nii, et see kahe vahel on ja maha ei tohtinud kukkuda. See polnud mingiks probleemiks muidugi. Pärast tuli õhupall katki teha ja seal sees oli kolm soovi uueks aastaks. Meil seda katki kallistada ei õnnestunud seega pidime appi võtma abimees käärid, mis asja korda ajasid. Pärast veidi istumist ja jutustamist hakkasime kodu poole liikuma, kuma Marina oli nö üksi kodus ja talle tuli seltsi pakkuda. Ahh jaa..mu vanemad said teada, et Malle paari päeva pärast Eestisse tagasi lendab ning palusid, et ta mulle ikka külla tuleks, mida ta järgmine päev ka tegi. Nii tore oli..sai palju rääkida. Pahapaha, küll eesti keeles aga see oli ka viimane kord siin ju. Oleksin tahtnud teda järgmine päev lennujaama saatma minna aga vanaema otsustas viimasel hetkel linna mitte minna ja ma ei pidanudki Marinat koju valvama jääma. Aga siis oli juba hilja:/ Igatahes jättis ta mu vanematele hea mulje :)

laupäev, 25. detsember 2010

Mingi jõulutaoline teema;p

25. detsembril oli ema plaaninud külla kutsuda Ira, Sergei, Stas´i ja Saša. Kuna mina ja Sergei sellest mitte midagi ei teadnud, olime tolleks päevaks juba teised plaanid teinud ja ta ostis piletid Vafli Šou´le, mis oli korraldatud koolikaaslaste poolt ühes klubis, mis sisaldas ka R.Mike´i uue video esitlust. Kui ema üks päev teada andis, et meile külalised lõunaks tulevad, olen ma suht nördinud, kuna teadsin, et ei saa koju jääda. Ema küll venitas meie kodunt ära mineku viimasele minutile, kuid sellegipoolest oleksime vähe olla saanud. Igatahes selle päeva hommikul hakkasime süüa kokku vaaritama. Ma tegin ühte salatit, täitsa üksi juba, sest varem ema õpetas, kuidas teha..nimetust ma ilmselgelt ei mäleta. Lõpuks kui söögid valmis olid, ootasime külalisi. Käes oli juba lõuna aga ei kedagi…nad jäid nii umbes tund aega hiljaks, mis tähendas seda, et mina Sergei saime vaid kord nendega tunnikeseks lauda istuda ja pidime juba poole 4 paiku linna hakkama sõitma. Tädi Ira kinkis mulle nö jõuludeks siis kõrvarõngad, karbi komme ja vinge pastaka, ema kinkis raamatu, mis õpetab meisterdama erinevaid asju. Nii kurb kui see ka polnud pidime me sellest seltskonnast lahkuma. Botaanikas saime kokku Vera, Katja, Miša ja Nikitaga, et edasi Centrisse minna. Leidsime koha kenasti üles ja pidime nats ootama kuni sisse hakati laskma. Klubi ise oli väga kena ja lahe. Seal saime veel teiste tuttavatega kokku ja saime kenasti laua taha istuma. Päris hea oli see, kui Vera ja Katja endale jooke läksid ostma. Enne tellisid ja siis alles vaatasid hinda. 1 klassitäis Martini´t maksis 115 leid. Aga mis tellitud, sellest enam loobuda ei saanud. Show hakkas pihta. Lavapealt käisid läbi igasugused esinejad. Üks laulja oli kohale tulnud Rumeeniast. Noor neiu ja tal olid jalas sellised platvormid, et esimese küsimusena kargas kohe pähe, kuidas ta nendega kõndidagi saab!? Ja nii nagu võiski arvata, laulu lõpus ta koperdas (pmst väänas jala välja). Selle peale ma ütleks, et ei tasu jalga toppida midagi, millega olla ei osata. Aga eks ta ise teadis, millega riskis. Pärast tekkisid mingid probleemid tehnikaga ehk siis ei saadud näidata videot. Tekkis mingi paus, mille ajal R.Mike otsustas kitarri saatel aeglaseid laule laulda, kuid oli märgata, et rahvas hakkas laiali vajuma.
Mul ja Katjal hakkas päris igav ja mõtlesime, et ütleme klassivennale, kes ka üks esinejatest oli, et nad paneks seniks lihtsalt muusikat, et tantsida, kuni nad tehnika korda saavad. Selle peale ta ütles, et jah, miks me enne selle peale ei tulnud:D Nõnda saigi sellest diskodeka ja kõik hakkasid tantsima. Niiii hea oli üle pikapikapika aja lihtsalt ennest tühjaks tantsida. Päris fun oli, kuid kahjuks pidime juba kell 9 ära minema, et 10-ks kodus olla. Olenemata ürituse veidi ebaõnnestumisest oli tore õhtu: )

reede, 24. detsember 2010

Jõulukarneval koolis


24. detsembril oli koolis jõulukarneval. Esimest korda. Muidu tavaliselt vist mingisugust jõulukontserti ei toimu. Mina olin selle üle ainult õnnelik, sest jälle midagi uut:) Kõigil pidi olema mingi kostüüm. Õigemini ei pidanud olema aga kuna meie klass on selline pooleldi kohusetundlik, siis kõik, kes kohale tulid viskasid ikka midagi selga. Algul ma mõtlesin, et mul pole mitte midagi selga otsida, sest mul pole ju minu kappi minuga kaasas :D Aga minuti pealt otsustasid teised ära, et mina pean ingel olema oma lokkide pärast. Ma olin aga veidi skeptiline, sest kust ma võlun välja tiivad ja üleüldse kostüümi. Nemad aga ütlesid, et küll kõik leiame ja teeme. Viimane nädal enam väga koolis ei käinud, sest hinded olid väljas ja keegi ei näinud mõtet sinna ronida. Seepärast vajus see kostüümi teema väga viimasele minutile. Klassiõe venna naine on kosmeetik. Ta tahtis mulle meiki teha. Päev enne pakkus veel välja, et kui on midagi, siis tal on olemas liblika tiivad, mis nad väiksele tütrele ostsid ja kui tahan võin ju liblikas olla hoopis. Kuna koolis ühtegi vaba kleiti polnud enam ja tiibade järgi teatrisse ka siis polnud mõtet minna otsustasin lihtsama variandi kasuks. Järgmine päev hommikul tegi Ira mulle meiki, Tonjale lokid. Senikaua tõi ta mees mulle tiivad, mis nii armsad roosad oli ;P Selga panin selle roosa kleidi, mis mul on. Jalga valged kingad nagu nad käskisid ja öösel meisterdasin veel tundlaid pähe :D

Pärast meiki pidin veel koju minema, sest ei võtnud kõiki asju kohe kaasa. Koju jõudmiseks, söömiseks ja tagasi sõitmiseks oli mul vist umbes tund aega. Kuna pidime koolis varem kokku saama, et laulu harjutada ja kell juba 13.15 oli, otsustasin, et ei jõua lõunat süüa. Aga kus sa sellega. Nagu arvata võis ei lasknud mina vanaema ilma söömata kuskile. Tegi kähku söögi valmis ja nii ma jäin kena 15 minutit hiljaks :D Paha, sest ma ei taha kunagi hiljaks jääda ;P Kohale jõudes panin kostüümi selga ja klõpsisime veidi pilte. Edasi läksime aulasse, kus toimus etendus ja etenduse vahele põnevad mängud. Väga tore on vaadata, kuidas siin kohe kõigest osa võetakse ilma häbenemata ja tuntakse asja vastu huvi. Mulle meeldis ja teistele ka, keegi midagi maha ei teinud vaid ainult kiitsid, et väga tublid, et midagi sellist ette valmistasid (11. A klass kui ma õigesti aru sain). Tõsiselt loodan, et iga aasta hakkavad nad midagi sellist korraldama, sest nii on ikka põnevam. Koolielu peab ka äge ja meeldejääv olema:)
Ja muidu, mis ma teada sain alles nüüd on see, et ma käin siin humanitaarklassis :D 12. A aga humanitaarklass. Meil on matemaatika kallakuga kool ja mina murdsin pead, et miks reaalklassil matemaatika kallakuga koolis nii palju kirjandust on ja ainult 4 matemaatikat nädalas. Nüüd siis minule vastus :D

neljapäev, 23. detsember 2010

Perega balletti vaatamas


23. detsembril käisime vanematega vaatamas balletti „Pähklipureja“. Muidugi oli ka Marina meiega. Sergeid kaasa ei võetud, kuna viimane kord kui ta balletti vaatamas käis, jäi ta esimese 10-ne minuti jooksul magama. Nad käisid seda etendust vaatamas ka eelmine aasta (seda mängitakse vaid kord aastas detsembri lõpus, see aasta 3 etendust). Ema aga ütles, et ta võib vaadata seda iga aasta, kuna talle see nii väga meeldib. Üldiselt olen ka mina seda varem näinud, kuid oligi tore vaadata, mis teistmoodi. Põhimõtteliselt oli kõik teistmoodi. Vahepeal oli selline vahepala, et tantsiti erinevate riikide stiile. See oli huvitav ja mulle meeldis :) Üks naljakas situatsioon oli ka. Minu kõrval, kaks pinki vahel, istus üks naisterahvas. Ta koputas mulle õlale ja küsis, kas tal on tukk elektrit täis. Ütlesin, et ei kõik on normaalne aga ta ikka väitis, et talle tundub, et see lendab ja mis ta ikka teha saab, et see nii poleks. Silusin siis natuke ja ütlesin, et nüüd on küll kindlasti kõik OK. Ta tänas ja vaatas etendust edasi. Võttis muigama. Tegelikult on tore kui keegi pöördub sinu poole mõne küsimusega. Näiteks küsitakse minu käest väga tihti marsade kohta ja mõne asutuse asukoha kohta. Siis on nii hea tunne, kui oskad aidata. A muidu tundus mulle harjumatuna pärast igat tantsu aplodeerida. Kas mulle ainult tundus või ma hästi ei mäleta, aga minu arust Eestis me aplodeerime balletti vaadates vaid etenduse lõpus eks? Üldse hõigatakse aplodeerimise ajal palju „bravo!“ ja viiakse esinejatele palju lilli. Nii tore;) Pärast mõtlesime veidi linnas jalutada, kuid otsustasime lõpuks ikka koju minna. Too päev oli siin nii paks udu, et sõita sõna otseses mõttes ei näinud. Täis ulme ikka ja nii 2 päeva. Mina näiteks oma aknast naabermaja ei näinud.

esmaspäev, 20. detsember 2010

YFUga kontserdil

20. detsembril pidime minema YFUga kontserdile. Pool kuud varem ma teadsin sellest midagi, et kuskile me lähme aga ei midagi enamat. Isegi kuupäeva teadsin ma teist. Sama päeva õhtul meisterdasime Marinaga miskit teha kui kuulen, et telefon heliseb. Vaatasin, et Aljona. Aimasin, et vist oli kontserdile minek ikka täna. Nõnda oligi. Ta küsis, kus olen ja ütlesin, et ei tea midagi sellest. Tema aga väitis, et oli mu emale sellest rääkinud aga arvatavasti unustas mu ema seda mulle rääkida, sest ta suudab isegi 5 minuti pärast unustada, mis ta tegema pidi :D Kontserdi alguseni oli vaid tund ega ja ma arvasin, et ma kohe kindlasti ei jõua kohale, sest marsrutkaga minekuks oleks mul kulunud enam kui tund. Aljona palus tellida takso. Seda mu vend kohe ka tegi aga ühtegi vaba taksot polnud 4-s erinevas firmas. Ütlesin, et ma ei jõua kuidagi sinna ja arvatavasti ei lähe üldse siis. Olin veidi kurb, sest tahtsin väga minna. Vend helistas isale, kes oli just koju sõitmas. Nõnda ütles Sergei, et pane kähku riidesse ja mine õue, sest isa võtab su kohe peale ja lähete (kell oli vist umber 40 juba). 5 minuti pärast olin valmis ja istusin juba autos. Isa ütles, et pole probleemi, mul on lennuk, lendame :D Nõnda me tegime kiire sõidu linna. Arvasin, et jään tohutult hiljaks, sest linnas oli kerge ummik. Teised ootasid mind kontsertsaali ees ja pidin kiirustama. Seal, kus isa mind maha pani, pidin veel teed ületama. Valgusfoori selles kohas ei olnud ja seepärast pidin kerget ameerika filmide võtet tegema käega autosid peatades ja üle tee joostes :D Autode kiirused oli üliväiksed seega midagi eluohtlikku selles polnud, ärge meretsege..alati ma nii hull pole :D Lõpuks jõudsin kenasti kohale ja läksime sisse. Jõudsime kenasti, sest kontsert hakkas vist hiljem pihta kui oleks pidanud. Tegemist oli siis Moldova rahvusmuusikaga. Mulle väga meeldis. Sellise muusikaga on nii raske paigal istuda, tahaks kohe tantsida. Kontsert algas kell 6 ning kella 8 paiku oli paus. Jooksime Luisega kohe tualetti, sest ma teadsin, et seal saab 2 minutit hiljem olema hiiglamapikk järjekord :D Tagasi tulles tuli välja, et kontsert kestab kella 12-ni. Ilmselgelt nii kaua seal ei olnud, sest järgmine päev oli kool ja marsrutkat on raske saada juba kella 9-st. Muidugi väsitab ka ühte stiili muusika kuulamine lõpuks veidike ära. Ainukene, kes veel sinna jäi oli Malle, kuna tema vanemad olid ka seal ja nemad kavatsesid lõpuni jääda. Nüüd Malle rääkis, et teine pool kontserdist oli lõbusam ja huvitavam ja lõppes kõik hoopis kell 11. Aga mida ei näinud, seda ei näinud. Muidu aga super..pole midagi rahvusmuusika vastu 

pühapäev, 19. detsember 2010

Üllatus emale ja isale:)


Ühel õhtul sattus Marina hirmsasti hoogu, et teeme emale ja isale üllatuse. Või õigemini pidime emale pildi kingituseks tegema. Ma oma joonistuste ja muude säänsete asjadega olen oma õde kunstipisikuga nakatanud ;P Kui tema midagi alustab, peab ta selle ilmtingimata samal päeval ka lõpetama. Algul pidin teda veidi vaid aitama, kui pärast sattusin ise ka nii õhinasse sellest tööst, et tahtsin teda lõpuni aidata ja mõned ideed välja pakkuda. Nii me päris pikalt nuputasime ja meisterdasime. Marina on kohe nii asjalik, kui midagi teha vaja. Pakkusin välja, et puu teha päris oksteks ja siis pärast joonistada ja kõrgematele okstele kleepida lehed. Ta kohe arvas, et see pole reaalne. Ma aga ütlesin, et kunagi ei tohi mõelda, et miski pole reaalne. Kõik on võimalik. Lihtsalt tuleb fantaasial lasta lennata. Tegimegi nõnda ja lõpptulemusega jäi ta väga rahule. Lõpuks tahtis ta teha lausa üllatust, mis kujunes välja nõnda, et me valmistasime ette väikse minietenduse ja kutsusime ema, isa ja Sergei alla söögituppa ja esitasime selle. Etendus lõppes sellega, et kinkisime pildi. Kõik olid väga õnnelikud ja väike üllatus meeldis. Pilt pandi kohe seinale ja ema ütles, et talle meeldib, et ma olen kompleksideta ning ei võta Marinat kui väikest last ning alati tegelen temaga. Pärast seda tahab Marina kogu aeg miskit meisterdada aga paratamatult ei ole mul nii palju vaba aega, et ALATI abiks olla kui annan endast parima:) Tore meeldejääv õhtu oli, mis meenutas mulle, kuidas meiegi tegime väikseid etendusi Marelli ja Merkaga :D

laupäev, 18. detsember 2010

Minu olematu detsembrikuu

Nii uskumatu kui see ka pole, tundub mulle, et 1. detsember oli üleeile. See on lihtsalt nii uskumatu, kui kiiresti võib aeg minna. Ma olen siin juba olnud 4 kuud. Juba mu õde kurvastab sellepärast, et „varsti“ ära lähen ja vend kortsutab kulmu ning ja ajab suu mossi kui mainin oma äraminekut. Ise nagu ei mõtle veel sellele aga paratamatult kui õde seda mainib ja mind kallistab, läheb omalgi mõte sellele ja tuju kisub kurvaks. Aga selliste asjade peale ei tohi mõelda. Tulen ju nagunii siia tagasi :D Külla ma mõtlen. Isa ütleb, et lihtsalt ei lase mind koju ja ema mõtles juba plaani välja, kuidas mu siia tagasi saada. Hmm..võib-olla saab isegi oma tuleviku kuidagi Moldovaga siduda vähesel määral :) Sinna on ilmselgelt hiiglama kaua aega.
Nõndaviisi..mis ma siin siis terve see kuu ajake teinud olen. Peamine on ikka kool. Nagu ma eelnevalt kirjutasin juba, oli meil sess (ehk siis neil). Mõtlesin, et olen kodus ja magan. 1 tund toimus ning teise ja kolmanda tunni ajal oli sess ja pärast läksid tunnid edasi. Otsustasin esimesse tundi mitte minna (teades, et nad nii või naa seal sessiks valmistuvad ja ma oleks jälle niisama istunud). Magada ma ka hommikul väga kaua ei saanud, kuna vanaema hakkas juba varakult all kolistama. 3-ks tunniks ronisin ikka kooli. Mis siin kodus passida, koolis lõbusam. Muidugi oli kõigil kohe esimene küsimus, et miks ma kooli tulin ja kodus ei maga :D Nojah mingeid probleeme ma ka ei taha, et ma koolis kohal ei käi..olen ikka kohusetundlik ja käisin kenasti kohal kõik need nö eksamid. Nüüd pandi ka hinded välja. Võeti poole aasta keskmine hinne kokku igas aines. Ainult bioloogias oli mul aus hinne..ehk siis tehtud töö eest keskmine 8.45 või midagi sellist. Ma panen nüüd tähele, et nad ei kirjuta üldse kontrolltöösid. Ainult matemaatikas ja füüsikas. Ja seal ka üliharva. Enamasti saadakse hinne suulise vastamise või vihiku eest. Sellepärast neil ongi sess, mis mulle tundub kui meie tavaline kontrolltöö mingis aines, kuid veidike mahukam. Igatahes on see kontrolltööde mitte kirjutamine põhjus, miks mul on siin keeruline mingeidki hindeid saada:)
Vahepeal võtsin kaardilt raha välja. Mõtlesin, et sellega on mingi suurem jama ja palusin venna appi. Arvasin ka seda, et pank võtab mingi suurema summa raha selle eest. Kuna ma algul ei teadnud, kuidas siin see rahasüsteem hakkab olema (kas tuleb kohalik kaart teha vms), siis kirjutan ma siia, kuidas on kõige mugavam. No neile, kes kunagi tahavad vahetusõpilaseks saada. Kui on Eestis rahvusvaheline pangakaart olemas, pole probleemi. Siin tuleb minna panka (enne tea, kui palju raha sul seal täpselt eurodes). Nemad võtavad su kaardi, ütled summa, palju tahad ja sisestad koodi. Nemad annavad sulle raha eurodes ja vahetad pärast lahti ( see pole probleem, sest valuutavahetuspunktid asuvad siin absoluutselt iga nurga peal). Kurss iseenesest on kõikuv. Minu siinoleku ajal oli parimatel aegadel kurss umbes 16.57 ja halvimatel aegadel ehk hommikuti enam-vähem 15.02. Suvel olevat üldse midagi 17-ga olnud. Pank selle teenuse eest raha ei võta. Kindlasti ei tasu võtta automaadist raha, sest see kujuneb lõpuks väga kalliks. Paljudes kohtades saab siin maksta kaardiga
Detsembri alguses oli Olegi (klassivenna) sünnipäev. Kuna ta sai 18, pidas ta sünnipäeva suurelt. Rentis selleks maja ja kutsus palju inimesi. Me tegime talle ühiskingiks suuure tordi, mis oli väga maitsev. Sünnipäev oli üldse väga tore, sest seal oli palju uusi inimesi ja sai uusi tuttavaid juurde. Seal oli ka üks poiss Jura, kes tegeleb laulmisega (räpp) nagu enamus sellest seltskonnast. Ta hakkas kohe huvi tundma eesti keele vastu. Ta ei teadnud, mida küsida ja nägi, et teine sööb kana. Küsis siis, kuidas see eesti keeles on. Millegipärast tahtis ta teada, kuidas jumal tõlkida. Kui teada sai, hakkas kordama „kana jumal, kana pugi muna jumal“ nii kogemata. Ütlesin siis, et kas sa tead, et „muna“ täitsa eksisteerib. See oli muidugi talle rõõmuks ja nii hakkas ta laskma kogu aeg „kana muna jumal“. See küll ei tähenda ju põhimõtteliselt midagi aga ometi teadis ta eesti keelt ja teistele jäi see ka imekergesti külge:D Samuti oli tal probleeme mu nime meelde jätmisega ja tema poolt sain nimeks Miranda. Teiste poolt aga nimeks lihtsalt Estonia.
Järgmine päev läksime vennaga Jura esimese video esitlusele. Koht oli sama, kus R.Mike oma video esitlust tegi. Hea video oli. Meeldiv, kui neil nii palju üleliigset raha selliste asjade jaoks ka on. Lõppkokkuvõttes oli seal ka tore, nagu alati on igal pool tore, uus ja huvitav:) Ainuke asi, mis mulle kohe üldse ei istu on see, et siin ei ole avalikes kohtades suitsetamine keelatud ja seepärast on suitsetajaid palju. Vahest ajab liigne suitsuhais mul isegi südame pahaks. Hullemal juhul tuleb isegi salvrätik nina ette toppida. Aga tuleb üle elada.
Ma olen siin tähele pannud, et välismaalased saavad ikka palju parema kohtlemise osaliseks. Mõningates kohtades võib klienditeenindaja lühikese küsimuse vastuseks väga ebaviisakalt nähvata või võib isegi tekkida tunne, et räägid seinaga. Kui aga küsid midagi pikemalt ja satud keelega hätta või on ikka aru saada, et sul aktsent, hakatakse sinuga väga meeldival toonil rääkima ja ollakse igati abivalmis. Kindlasti ei ole see alati ja kõigiga nii aga üldmulje on jäänud selline.
Tegime kõik koos ükspäev pelmeene. Õigemini mina, ema ja vanaema tegime. Vend oli kaval- ütles, et tema ei kavatse neid süüa, et ostab poest 2 kilo pelmeene ja sööb neid seega ei kavatse pelmeene vorpida, sest see ei kukkunud tal kuigi kenasti välja. Minul igal juhul vajus suu lahti, kui ema mulle ütles, et teeme umbes 800..no parem kui teeme 1000, sest meid peres palju. Vohohh..vanaema valmistas tainast ette, mis tähendas seda, et mina vorbin 500 ja ema 500. Katsusin sellele mitte mõelda ja lihtsalt töötada. Jutustades möödus aeg kiiresti. Aga ma võin öelda, et juba pärast 30-dat pelmeeni oli juba kerge tüdimus. Mis mul aga meelest läks oli see, et venna oli ostnud tolleks päevaks teatrisse piletid seega ma ei saanud lõpuni abiks olla. Vend läks juba enne Botaanikasse aga ma olin ikka viimase minutini abis:) Pidime kooli juures kokku saama kell 17 või 17.10. Olin täpselt 17.05 kooli ees aga kedagi polnud. Helistasin siis vennale ja ütlesin, et olen kohal. Tema reaktsioon oli, et misasja? Juba? Ma ütlesin, et ei ole siin midagi juba, ise ütlesid selle kellaaja. Nii ta siis lubas 20 minuti pärast seal olla. Vot siis ma olin veidi pahane ta peale, sest väljas oli meeletult külm (ilmselt tuule pärast) Läksin lähedalasuvasse marketisse sooja ja kui vend helistas 15 minuti pärast ja küsis, kus ma olen, ütlesin, et läksin koju ära juba, et mul oli liiga külm. Hahh tüüp ehmatas nii ära, et ma hakkasin kohe naerma a no vähemalt alguses uskus. Saime siis kõik kooli juures kokku. Lõpuks oli meid 7 tükki ja hakkasime teatri poole minema. Kõik teadsid, kus teater asub enam-vähem aga mitte täpselt. Aega oli vähe ja pidime kiirustama. Panime ikka ühe kvartaliga mööda aga õnneks polnud hullu, sest etendus hakkas nii või naa hiljem pihta kui pidi. Teater ise on selline pisike ja hubane. Iga etenduse ajal pidavat olema pungil täis rahvast nagu seekordki oli. Etendus oli väga hea! Sain kõigest aru ja isegi naersin kaasa kui naljakas oli, sest MA SAIN ARU! :D