pühapäev, 15. mai 2011

Sõpradega Tsipovas ja Saharnas.


Juba ammu oli idee minna kuskile Moldovas kaugemale, linnast välja, et näha loodust. Lõpuks hakkas Denis asja tõsisemalt ajama ja otsustasime ühe autoga Saharnasse minna. Järgmiselt päeval ütles aga Tonja, et tal tahab vend ka kampa lüüa koos naise ja lapsega. Mul oli selle üle hea meel, kuna nad on väga vinged kõik :D Oli ka kindlam tunne, et keegi vanem koos meiega on. Väljasõidu päevaks valisime laupäevase päeva. Saime kenasti 2 autot täis. Lõpuks last ikkagi kaasa ei võetud, kuna 4-aastase jaoks oli seal liiga palju ronimist. Nõnda oli meid kokku 9 ja sõit sai alguse kell 10, kui kohtusime Botaanikas lillemüügikoha juures. Tonja autosse läksid poisid ning mina, Katja ja Nikita läksime Ira ja Ljoha autosse. Tee sinna oli pikk. Normaalsel juhul oleksime sõitnud umbes poolteist tundi, kuid aukude ja teeparanduste tõttu läks pikemalt. Sellegipoolest polnud igav, kuna me Nikitaga ikka leidsime, millega ennast lõbustada. Küll parodeerisime mingeid lugusid või mängisime niisama lolli. Vahest sai ikka kõht kõveras naerdud. Lõpuks jõudsime esimesse sihtpunkti- Saharnasse. Päev oli tõsiselt palav ja seal oli vaja tublisti ronida. Esimesena läksime mäkke vaatama vaadet. Seal asus ka mingi palvetamiskojake. Sinna oli tõsiselt järsk tõus ja mingil põhjusel läksime üles ühe sopsuga ja kiires tempos nii et üles jõudes oli kõigil keel vestil. Vaade oli väga ilus. Järjekordselt minu jaoks ilusad „mäed“ ja läheduses looklev jõgi. Kuna rahvast oli seal üleval palju, otsustasime mööda teist külge alla minna, et vaadata koopaid. Väga mõnus oli, kui koopasuu juurde jõudes tunned hästi jahedat õhku. Ja kui sisse minnes täitsa jahe on! Ma suvel põgeneks selle 40-ne kraadise kuumuse eest sinna!:) Aga milleks koopad? Need koopad, mis seal asusid, olid lihtsalt tehtud ehitustarbeks kivide saamiseks. Nagu juba teada, siis ju kõik ehitised on siin kivist. Vaatasime koobastes veidi ringi ja läksime edasi alla, et minna kose juurde. Kuulsin paar korda kedagi väga ägedalt rohus sahistamas ja esimese mõttena kargas kohe pähe, et seal uss, kuna pole harjunud, et midagi muud seal olla võiks, mis silma ei paista aga sahistab nii ära põgenedes. Nii ma siis ehmatasin päris korralikult. Pärast aga sain teada, mis seal tegelikult oli. Sisalikud. Mõned korrad suurema muidugi kui meie pisikesed sisalikud. Ja neid nägin siis iga nurga peal, kuid samas oli süda rahul, et seal ussi polnud!) Laskusime jälle järsust mäest alla (enne panin ma ikka korralikult käntsa ka, kuna tossud olid arvatumast libedamad :D ) Koseni oli küllaltki pikk maa, kuid lõpuks jõudsime kenasti kohale. Järjekordselt palju rahvast. Tegime pilte, vaatasime konnasid ja läksime tagasi. Jõudsime välja kiriku juurde, mis mägede vahel asub. Seal täitsa elu käib. Isu koht ikkagi! Sättisime kõik autodesse ja sõitsime Tsipovasse. Istusin siis juba teises autos, kuna Tonja palus. Seal sai jälle palju nalja. Kuigi samas hakkasime „korralikult“ Vladikuga laulma ;P. Kostjaga laulsime Titanicu laulu ja see oli nii naljakas, et jube kohe (NB: juhti me ei seganud, ta suutis täiesti tõsiselt teed jälgida!).
Jõudsime teise sihtpunkti- Tsipovasse.
Seal oli ikka hämmastav vaade jõele! Nii väga meeldis. Otsustasime väikese söögipausi- pikniku teha, kuna kõik olid väga näljas. Sõitsime mööda mäenõlva teedpidi allapool ja leidsime normaalse koha, kus grill püsti panna. Tegime salatit ja küpsetasime liha. Kõik oli nii hea. Koht, söök, rahvas. Lihaga läks küll Ljoha poolse väikese äparduse tõttu veidi kauem, kuid lõpuks ikkagi pika aja peale sai liha valmis:) Kõhud täis, otsustasime minna koopaid vaatama. Koseni me ei jõudnud, kuna sinna oli umbes 3 km ja seda oleks liiga palju olnud, kuna kell oli juba palju. Koopad seal asusid jõe kalda järsul kallakul. Need olid aga juba elamistarbeks. Enamus olid küll mitte kasutuses, kuid paar ruumi oli kenasti korda tehtud ja keegi (usklik) seal ilmselt ka elas suvel. Elektergi sisse viidud ja puha. Pärast kiikusime veel üleval kiigel ja päikse loojudes hakkasime kodupoole sättima. Liiga väsinuna koju sõita ei tahtnud seega oligi aeg minema hakata. Järjekordselt aga lõbustasime end autos lauludega:D (raadio ei võtnud levi välja). Teel nägime ka tõsist avariid, kus autobuss oli teelt välja sõitnud nii, et kohe katusele keerand. Kuni akendeni oli kõik lömastatud seega ilmselt sealt keegi elusana ei pääsenud. See tõmbas hirmu nahka ja olenemata sellest, et me niigi 60km tunnis sõitsime, palus Vladik, et Tonja veel 40-le laseks. Samas oleks ka see mõtlematu olnud, kuna sellega häiriks omakorda liiklust).
Tolle päeva õhtul oli Eurovisiooni finaal ja pidime pärast koju jõudmist kesklinna vaatama minema. Seal oli mingi kontsert kah. Kui kuna esialgu oli plaanis tagasi jõuda 8 paiku ja selle asemel jõudsime kell 11, siis see idee vajus kohe ära. Läksin isegi ööseks Tonja poole, kuna polnud enam marsasid, millega koju minna. Vaatasime seal natuke Eurovisiooni ja nõnda ma nägingi väga poolikult, kuid mis teha, juhtub.
Muidu oli igati meeldejääv trip!:)

kolmapäev, 11. mai 2011

9. Мая- День Победы


Päev enne oli Mashal sünnipäev. Otsustasime ööseks tema poole jääda, et siis kõik koos hommikul kesklinna minna, kuna tema juurest oli lühem maa minna kui meilt kodust. Hommikul kell 9 olime nagu kribin valmis minekuks. Läksime marsale, mis muidugi oli pungil täis, kuna kõik ju pressisid marsile. Kesklinnas väljakul oli kogunenud juba tohutult palju rahvast. Selline marss organiseeritult toimus alles teist aastat. Pärast seda kui „ähvardati“, et see pidu kaotatakse ära, kuna tänapäeva inimesed ei tea sellest midagi ja pole tarvis seda nii suurelt tähistada. Pool nädalat enne protesteerisid selle otsuse vastu ka noored keskväljakul. Ehk siis too päev jaotati kõik inimesed gruppidesse (linnaosade kaupa). Paljudel olid erinevad lipud. Enamused siiski reklaamiks, kuna varsti linnapea valimised nagu ma aru sain (üldiselt olen ma selle valitsusega seotud teemaga väga segaduses, kuna seal ei tea nad ilmselt ise ka, mis toimub). Marssimine hakkas pihta. Kõndisime kesklinnast Telecentrisse Memoriaalini. Kuna rahvast oli palju, siis kolonn liikus väga aeglaselt. Seal lauldi ja karjuti erinevaid lauseid nt: „Aitäh vanaisad vabaduse eest!“ jne. Enamustel olid käes lilled, et need hiljem memoriaalil igavese tule juurde asetada. Ilm sattus ilus ja küllaltki soe olema. Jõudsime lõpuks oma seltskonnaga ka sihtpunkti, kus mõningad asetasid oma lilled ning siis otsustasime koju ära minna, kuna selles rahvamassis viibida polnud kuigi meeldiv. Samuti oli hirmus tahtmine magama minna, kuid kodus tuli välja, et meile on külalised tulemas ja ma pidi ülikiire juuksevärvimise emale tegema ja söögivalmistamise. Pärast hulgalist söömist läksime linna jalutama. Järjekordne tore aga väsitav päev:)

pühapäev, 24. aprill 2011

Lihavõtted


Vahepeal olid siis kauaoodatud lihavõtted, millest meeletult osa tahtsin saada, kuna mingid teadmised mul nende kommete kohta juba olid. Neljapäeval käisime mulle päikesekreemi ostmas Mashaga kui ta pakkus, et kui minu pere ei lähe kirikusse, võin ööseks tema poole jääda ja lähme koos. Kuna olin aga ühe kõrvaga kuulnud, et mu vanemad midagi sinna minekust ikkagi rääkisid, siis ütlesin, et küsin veel üle aga eks ma teine päev annan teada. Küsisin siis kodus ja isa oligi minemas vaid sellepärast, et mina seda tahtsin. Või noh, et mulle seda kommet näidata, sest üldiselt minu pere pole kuigi usklik. Reedesel päeval oli meil klassiga grillimine metsas (selleks ettenähtud kohas). Ilmaga meil vedas ja väga tore oli. Kahjuks aga sain ma toidumürgituse või midagi taolist, mis oli ilmselt mitte valmis küpsetatud liha tõttu. Seepärast ei saanud ma terve öö magada. Jäin ööseks klassiõe juurde ja ta väitis, et tundis ka korra, et enesetunne pole kuigi hea. Hommikul koju jõudes aitasin kohe emal lihavõteteks toitu valmistada ja mingi hetk tundsin järjekordselt end halvasti ja see jama jätkus jälle. Isa kui arst andis kinnitust, et sõin tõesti midagi sobimatut ja andis mulle tablette ning käskis magama minna. Ei tahtnud end halvasti tunda, kuna arvasin, et kirikusse minek jääb sellisel juhul ära. Ärgates tundsin end väga hästi ja aitasin veel ema köögis. Pärast läksime Botaanikasse jalutama. Misha kutsus meid enda poole pashat sööma, kuid ma väga ei tahtnud minna, kuna ma ju olin isegi öösel kodunt ära. Helistasime emale ja ta ütles, et on tegelikult parem kui ma läheks, kuna oleksime siis kõik korraga ühes kohas, et meid peale võtta. Eks ma siis läksin. Olime seal umbes 4 tundi (kella 2-ni öösel) kui isa meid peale võttis (mina, Misha, Sergei, Denis). Sõitsime kesklinna kirikusse. Päris vara oli veel, kuid rahvas juba kogunes. Toimus jumalateenistus. Valjuhäälditest kostus kõik kirikus räägitav jutt õue, et kõik kuuleksid. Kõik see toimus väga pikalt ja tuli kaua seista. Inimesed võtsid ilusti kiriku ette järjekorda, rividesse. Toidukorvikesed asetati enda ette maha, süüdati küünlad. Tuli oodata, kuni jumalateenistus läbi saab ja pühaisikud toitu õnnistama tuleksid pühaveega. See toimus alles umbes kella 4 paiku kui rahvast oli juba väga palju kogunenud. Toit õnnistatud, lähevad inimesed südamerahus koju. Kes hakkad kohe pidutsema, kes magab veel hommikuni- inimesed on erinevad. Selline õnnistamine toimub igas kirikus ja igal pool paistis palju rahvast olema. Ja just nimelt paljud noored tulid kohale. Pühapäeva hommikul kaetakse laud, kus on palju süüa. Muidu säänsed tavapärased toidud, kuid eriline on vaid pasha, mis on kui üks suur pirukas, kuid hästi maitsev (Venemaal ja Moldovas erinevad, Venemaal kohupiimaga). Alustatakse söömist pühitsetud toidust. Kuna meie pere nii usklik pole siis sellest kombest väga kinni ei peetud ;P Kui lõpuks PALJUPALJU söödud, läksime vanatädi Rajale külla. Seal olime vaid 3 tundi, kuid jälle sai hästi palju süüa. Lõpuks läksime Cricovasse Irale ja Sergeile külla.
Ira on suurepärane kokk ja teeb alati imehäid sööke. Ilmselgelt sai seal ka õhtuni meeletult süüa. Ema tegi ka „minu“ riisisalatit, mis kõigile väga meeldis :) Õhtuks sai lõpuks koju magama! Nii hea. Sellest päevast algas nädalane koolivaheaeg jälle!:) See juba neljas meil. Ja siis veel 40 päeva tuleb/võib kellegagi kohtudes öelda „Христос воскрес“ ja vastata „воистину воскрес“. Tavaliselt seda öeldes musitatakse teineteist põsele, isegi võõrad tänaval võivad nõnda teha. Mulle selline komme meeldis. Ei tea isegi miks. Võimalik, et esimene kord huvitav, eks iga aasta käies vist tõepoolest nõnda huvipakkuv poleks :)

kolmapäev, 13. aprill 2011

Üleüldist

MA ARMASTAN MOLDOVAT!



Igatahes…Ilm on nüüd siin jälle jahe, selline kahtlane. Päeva jooksul võib olla vaheldumisi väga palav, sadada vihma, rahet ja niisama tugev tuul puhuda. Raske on midagi selga toppida ehk siis lihtsam on talvejopega ringi lasta, lollikindlam.
Naljakas on see, et kui mingi 2 päeva päike ei paista, siis on kõigil juba sellest kohutavast pilves ilmast nii kopp ees. Kuid samas olen ise ka nüüd nii ära harjunud ja nii ongi, kohe ei jaksa taluda. Põhiliselt käiakse ju palju jalutamas ja koleda ilmaga kuidagi kodus igav passida. Muidu puud lähevad juba lehte, veel nädalake, kaks ja kõik on roheline. Muru juba muidugi on roheline;P
Meil on juba teist nädalat koolis ministeerium. Kontrollivad, kuidas kool töötab. Ilmselt meie koolil erilisi probleeme ei tule, kuna paberitööd tehakse siin hoolikalt. Mul selline mulje jäänud vähemalt. Igatahes kontroll võib igal hetkel klassi tundi tulla ja muidu ka ajavad nad klassipäevikus näpuga rida, et kõik õigesti oleks. Õpetajad muidugi hirmsasti pabistavad aga meie võtame üpris vabalt. Meie tundi on nad ainult kehalises kasvatuses sattunud. Viimane nädal veel õpetajatel pabistada.
Kuidas on lood minu vene keelega? Väga head, olen palju kiita saanud, et olen hästi keele ära õppinud. Välja arvatud vanaema muidugi, kes vastupidist väitis, kuid see, et ma temaga kodus rääkida ei taha, ei tähenda, et ma rääkida ei oska. Klassiõde küsis, kuidas ma sõnavara nii kiiresti ära õppisin aga ma ei oska sellele vastata, see tuleb iseenesest. Kuidagi tead sa sõnade tähendusi iseenesest, nähes situatsiooni ja need sõnad jäävad meelde. Ilmselt see aitab, kui tead, kui tugevasti sul tarvis on meelde jätta. Inglise keelt ei kasuta ma ammu, ammu. Vigu teen ma ilmselgelt ikkagi, kuna tõsiselt raske on aru saada, miks miski asi peab nii või naa olema. Ma tean, kuidas peab lõppema aga miks? Seda juba ei tea. Laenasin 3 vene keele õpikut lastele, et sellest aru saada. Eks pean sellesse rohkem süvenema. Lahe on muidugi see kui saan ise aru kui valesti räägin ja ennast ise parandan. Eesti keelt räägin ma pea olematult. Kirjutan jah, kuid ei räägi ja kui nüüd Malle ja Henri siin, oli jälle raske ümber lülituda. Ja kui ma ise oma aktsendist aru ei saa, siis vähemalt Henri sai naerda mu vene keele aktsendi pärast kui eesti keeles räägin. Keelt ära ei unusta aga mis muutub on see, et suu on harjunud teisiti rääkima ja veidi keerulisem on ja rääkides ette mõelda on pea võimatu. Ütled välja kõik, mis kohe pähe tuleb. Mõtlen vene keeles, unenäod vene keeles. AND I LOVE IT :) Aga ma naeran viimasel ajal kõvasti ja räägin ka:D Sellest pean lahti saama:D
Vahepeal oli see Jaapani katastroof ja egas see siis meie paanikaosakonnast ka muidugi mööda ei läinud. Tihti kuuldus uudistest, et varsti hakkavad ka siin laamad liikuma ja meil maa värisema. Kuna siin on tugevaid 7 palliseid maavärinaid olnud, võeti seda küllaltki mitte väga lihtsakäeliselt. Ja ükspäev kirjutas igal pool, et „nüüd täna öösel tuleb maavärin, 9 palli“. Ma kuidagi ei suutnud seda uskuda, sest kuidas sa ikka nii ette ennustad sellist asja. Võtsin asja rahulikult ja mida ei olnud, seda ei olnud õnneks! Ptuiptuiptui!! Kuid kõneainet pakkus mõnda aega ja üldiselt ikka peab siin olema dokumendid kuskil valmis, et kui väriseb siis haarad kaasa ja tänavale! Isegi koolis tehti meile maavärina korral evakueerumise õppus, mis nägi küll päris naljakas välja, kuna alarm hakkas tööle siis kui oleks pidanud olema vahetunni kell, kuid oli lihtsalt pikemalt. Nõnda me siis lobisesime klassis kui kõik välja jooksid ja Masha meid kutsuma pidi tulema xD. Pärast hakkas kuskil mingi ilge alarm tööle kui me klassis istusime jälle juba ja kõik mõtlesid, et mis värk on. Aga nagu ikka tuli rahulikult istuda. Poisid hakkasid siis kohe nalju tegema, et väriseb ja kui olekski nüüd tegelikult midagi tõsiselt siis me jääks alla, kuna arvame, et niisama miskit üürgab. Aga tavaliselt nii ongi ka, et keegi ei reageeri väga. Õnneks seekord oli ka tegemist ilmselt kellegi õppusega :) Ja siis pärast oli see teema radiatsiooniga. Hostema kartis seda nii väga. Keelas väljas jalutamise sellel ajal kui see pilveke siin oli ja ostis mingeid tablette, et radiatsiooni vältida ja pidime punast veini jooma. Aga see oli ainult mu ema sääne. Eks ma need paar päeva siis istusin kodus;D
Ma alati tahtsin tegelikult kirjutada siinsest kehalisest kasvatusest, kuid olen unustanud. Igatahes kui me vingusime, et meil range keka on siis..hmm..siin on hullem:D Alguses teeme ikka vingelt sooja. Muidugi see on hea AGA …Normid on ikka päris kõrged ikka. Kellelegi erandeid ei ole. Ma küll olen maalaps ja armastan sporti no isegi ma ei ole võimeline alati 10-le tegema:D
Näiteks ülevalt alla lastes silla peavad kõik ära tegema, köieronimine on rets- alustad alt ja ronid üles siis alla (ilma põrandat puudutamata, puhkamata) siis jälle üles ja alla. Teisel korral tahaks alla anda aga juba tuimade lihastega tuleb viimased paar tõmmet ära teha. Poistele kõik sama kuid jalgadeta. Hüppenööril tuleb ka nagu turbojänkar hüpata ..Selles oli päris naljakas a no see selleks. Võrkpallis tuleb minut alt, ülevalt ja alt-ülevalt korraga ilma sassi minemata teha. Korvpallis söödud kiiruse peale ja korvi viskamine. 6 minuti jooks on ka hull. Lõpetasin esimesena, kuid ikka sain mingi 8 sest ei jookse normi täis, kuigi keel on suht vestil ikka. Aaaaaga muidu on kõik äge;D Saab hakkama.) Kunagi pidi kolme kooli kohtumine tulema ja ma pidavat ka võistkonnas olema. Vaatab, kas toimub miskit;P

BLOGI TULEB VEEL LÄHIAJAL JUURDE VEIDI VARASEMASTEST ASJADEST!:)

pühapäev, 3. aprill 2011

YFU välja minevate õpilaste seminar

Naljakalt vara, aga siin oli juba välja minevate õpilaste seminar. See kestis 2 päeva ja teisel päeval paluti, et mina, Luise, Helena ja Tom ka sellest natuke osa võtaksime. Pidime kella 12 seal olema. Kuna nagu alati leiab keegi kodus mingi tähtsa teema, mida arutada just siis kui mul kiire on, olin ma hiljaks jäämas. Pidin minema kahe marsa ja trolliga, et normaalsel ajal kohale jõuda. Teel helistasin veel Luisele ja Helenale, kas nad ka tulevad aga mõlemad olid haiged, ning polnud tulemas. Seega aimasin juba, kuidas see kõik välja hakkab nägema, et mina ainult räägin, sest Tom pole kuigi jutukas. Jõudsin kenasti õigeks ajaks ning kõik olid saalis koos. Nägin nii palju tuttavaid nägusid ja nii tore oli neid jälle näha. Läksime kohe saali, et seminariga edasi minna. Kõigepealt muidugi ENERGIZER! Ning siis tõsine jutt. Räägiti segamini vene ja rumeenia keeles. Rumeenia keelest midagi aru ei saa, kuid vene keel on ikka juba nii oma, et lausa meeldiv kuulata. Pärast tõsist juttu pandi mind Tom´ga kõigi ette kahele toolile istuma. Seletati rumeenia keeles, mis teha tuleb ja muidugi ma ei saanud aru. Siis tundus imelik, istusime natuke vaikuses. Siis tutvustasime end ja hakati küsima küsimusi. Nii naljakas on see, kuidas ma ennast enam ei tunne nii ebamugavalt teiste ees „esinedes“. Võin vabalt räägita ilma, et ma tõsiselt pabinas oleksin (nagu varem). Küsiti igasuguseid küsimusi ja eks ma siis vastasin ja jutustasin (vene keeles). Tom aga saab rumeenia keelest aru, kuid ise põhimõtteliselt mitte midagi rääkida ei taha seega temaga oli veidi keerulisem. Pärast seda kirjutasid kõik iseendale kirja ning siis läksime sööma. Enne lobisesime veel tüdrukuga, kes Eestisse läheb. Ta väga tore ja armas. Need, keda ma juba varasemalt teadsin, ütlesid, et ma olen hämmastavalt hästi keele ära õppinud. Räägin nagu oleks terve elu keelt õppinud ja isegi aktsent on väga väike. Ma selles mõttes ikka aitäh ütlen, kuid nina püsti ei tasu ajada, sest tegelikult väga paljut ma ikkagi ei tea ja alati õigesti ei räägi, isegi päris tihti. Seega arenguruumi veel on;). Aga üldiselt nii hästi saab eristada neid, kes on vahetusaastal juba olnud ja kes alles lähevad. See sein teistega suhtlemisel jääb väikseks ja üleüldse YFU-katega on alati, millest rääkida, sest kõik mõistavad ja teavad;)

neljapäev, 31. märts 2011

Minu 19. sünnipäev


Ohoo, mina olen ka nüüd päris vana juba :D Kuidas siis möödus minu 19. sünnipäev Moldovas? Võin väita, et väga vingelt!;)
Rääkisime juba ammu, kas ja kuidas teha. Mõtlesime hetkeks, et teeme klubis midagi, kuid see mõte langes kuu alguses välja, kuna sai teistega räägitud ja mõningaid ei lasta sisse ja mõningad on lihtsalt liiga noored. Ja mingi hetk mõtlesin, et ei kavatse mitte midagi teha, kuna ei suuda otsustada, keda kutsuda (kes solvub kui ei kutsu jne). Veits nädal enne mu sünnipäeva tuli Olja lagedale ideega, et ta annab oma korteri, et saaksin sünnipäeva pidada. See oli nagu kingitus nende poolt korraldada mulle sünnipäev. Olin VÄGA meelitatud, kuid samas mõtlesin, kas seda liiga palju pole?! Anda enda korter, vastutada korra eest ja kuskile vanaema ööseks saata…Mõtlesin ja hakkasin veidi kahtlema, kuid kõik olid sellest ideest nii õhinas juba, et taganeda oli pea võimatu. Nõnda hakkasime nimekirja kokku panema, sest ainult see jäi minu tööks (veidi üle nädala oleks peoni siis aega olnud). Korter on küll suur, kuid ikkagi ei tahtnud üle rahvastada. Tegime nimekirja 30-le inimesele, millest ma järgmiseks päevaks maha kritseldasin nii palju, jättes alles vaid 10-15 inimest. Ja siis..Tuli mul vennal meelde, et neil on ju täpselt sellel nädalavahetusel seminar, mis tähendas seda, et tulemata oleks jäänud enam kui 5 inimest veel. Ehk siis plaanides tuli teha väike muudatus. Ei sobinud variant lükata edasi 2 nädalavahetust, kuna see oleks juba liialt kaugele jäänud. Nii ütles Olja, et davai, teeme selle kõik ära homme! Ma ütlesin kohe ei, kuna mulle ei meeldi nii äkki midagi teha, oleksime ajaliselt megahätta jäänud. Kuid lõpuks ei jäänud muud üle ja tuli ikka see äkiline otsus ära teha. Ja siis näitasime talle nimekirja ja ta küsis, et misasja, nii vähe tahadki rahvast või? Kuna seal olid veel mahakriipsutatud nimed olemas siis ta ütles, et kirjuta ümber ja las kõik 30 tulevad! Kuna see oli tema tungiv soov, ei jäänud mul muud üle kui vaid mõelda, et ise tead, millega riskid ;D (seltskonnad olid ikka väga erinevad ja oli ka inimesi, kes teineteist muidu vihkasid). Igatahes otsus tehtud, hakkasime järgmine tund rahvast kokku ajama. Ma olin küll kindel, et raudselt kõik ei saa, kuna teised plaanid ja nii äkki, kuid vastupidi, kõik olid tulemas :) Kes varem, kes hiljem muidugi. Kuna kõik nii äkki toimus siis kingituste asemel mõtlesid tüdrukud, et kõik võiks mida nö külakosti tuua. See idee istus mulle suurepäraselt ja nõnda teistelegi. Muidugi oli ka meil kavas salatit teha. Jäi vaid üle järgmist päeva oodata.
Laupäeval käisin hommikul trennis, läksin koju ja siis sain kohe Veraga linnas kokku, et turult salati jaoks asju osta. Tassisime kõik tema poole. Seal sättisime end valmis ja läksime Olja poole. Hakkasime salatit hakkima. Vanaema oli tal just ära minemas ja kõik valmis pannud. Rahvas pidi kohale imbuma kella 6-7 paiku, kuid suurem osa oli juba kell 5 kohal. Nõnda me siis kiirustasime ja jõudsime ikka normaalselt omadega valmis. Kell 7 olid kõik kohal ning pidu sai kenasti hoo sisse. Naabritega oli kõigiga räägitud. Olenemata sellest, et kõik lubasid öö läbi kõvasti muusikat kuulata, otsustasime 12 paiku vaiksemaks lasta. Sai ikka väga kõvasti tantsida. Kella 1 paiku jõudsid kohale need, kes pidid hiljem tulema, küsisid isegi töölt varem ära :) Kes tahtsid veel üleval passida, kogunesid ühte tuppa ja seal me istusime hommikuni. Mingi hetk sättisime ikka kõik tunnikeseks magama.
Ärgates oli ikka väga hea üllatus. Mõned vaatavad aknast välja ja ei suuda ära imestada ehk siis nädal enne seda nädalavahetust oli olnud välja VÄGA soe, ligi 20 kraadi sooja ja päikesepaisteline. Hommikul oli aga lumi maas. See ei ole üldse normaalne. Mõningatel polnud jopetki kaasas, sobivatest jalanõudest rääkimata. Nikita reaktsioon oli hea: „Kaua me pidutsesime? Aasta või, et talv juba jälle?“. Poole tunniga koristasime kõik koos kõik läikima ja sättisime koju ära. MAGAMA!
Kolmapäeval oli siis minu õige sünnipäev. Üks päev enne ütles Tonja: „Homme on ülitähtis päev!“. Vaatasin teda ja ütlesin, et ohh äge, aga mis homme on siis? Ta vaatas mind mõistmatu näoga ja hakkas juba vastu nina andma kui mulle kohale jõudis:D Ehk siis suhteliselt armas, kuidas ma ära unustasin;P Kodus ärkasin, oli tavaline nagu ikka. Hakkasin hommikust sööma, kui ema üle laua soovis palju õnne, ütlesin aitäh ja hakkasin sööma. Siis hõikas ta isa ja viskas silmad diivanile. Isa võttis kingituse ja nii nad pidasid mulle väikse „kõne“ ja andsid kingi ja kallistasid ja musitasid:D Olin ülitänulik ja muidu jah sellised kõned õnnesoovid ja muud teevad mind väga emotsionaalseks, kuid hoidsin ennast tagasi ikka :) Läksime kooli. Nagu ikka olin esimesena koolis. Nägin küll, et Tonja on ka, kuid inglise keel on meil eraldi ja mõtlesin, et ilmselt ei viitsinud ta täna esimest korda meie klassi juurde tsillima tulla. Hakkasin klassi minema kui Denis kiirustades koolimajja tuleb.
Ta tuli mingi 15 minutit varem, et oleks koolis minust enne, et mulle siis 5 suurt roosi kinkida. Et varem jõuda, see just välja ei kukkunud, kuid nii armas oli see ikkagi. Viisime lilled koduklassi ja passisime siis inka õpetajaga klassis ja ootasime tunni algust. Räägime niisama juttu ja panen tähele, et kell on juba nii palju aga kedagi ei ole. Vaid mõned poisid olid kohal. Siis tuli klassi Olja, vaatas mind ja hakkas siis õpetajaga rääkima rumeenia keeles, et ma aru ei saaks. Sain aru, et okei, nüüd hakkab midagi toimuma. 5 minuti pärast, kui tund juba peal oli, tehti uks lahti ja kõik kargasid sisse- õhupallid, plakat, kingitus, Vera filmimas. Kas ma olen öelnud, kuidas mulle üllatused ei meeldi, sest ma ei suuda oma emotsioone tagasi hoida?:D Ehk siis mul hakkasid kohe rõõmust pisarad jooksma, ma olin nii õnnelik. Neile mu reaktsioon muidugo meeldis aga jamh, mõnikord võiks ilma ka ju:D Kallistasime ja nad andsid mulle kingituse üle.

Võtsin end kenasti kokku ja vaatasin siis, mis nad mulle kinkisid. See oli laualamp! See kate oli ise täis joonistatud, kõik joonistasid midagi. Selline asi on lihtsalt nii vinge ja mulle tõsiselt meeldis see. Suurepärane. See saab olema mul alati laual ja saan kõiki meenutada (see aga tegi mind veidi kurvaks, sest ma katsun alati vältida tegelikult mõtteid äraminekust). Masha kinkis mulle veel huuleläike ja Vera kaelakee ripatsi, hästi ilusa.
Meil pidi olema muidu 2 inglise keele tundi järjest aga siis õpetaja ütles, et teil on selline lõbus tuju nüüd, et ma annan need 2 tundi teile niisama istuda ja juttu ajada (See õpetaja on hästi tore. Ta on küll juba eakam kuid sääne daam ja väga meeldiv inimene, hoiab omasid väga). Kooli peal ikka keegi õnnitles ja üldse kuidagi ülihea tuju oli ikka :) Meil oli 5 tundi ja pidin venda ootama veel tunni, et ta aitaks mul kõik asjad koju viia. Marsa oli õnneks tühjavõitu ja mahtusime oma õhupallide ja asjadega sinna ära. Marsajuht sai vähemalt naerda ja vot ka kohe tal tuju hea:) Kodus ootasin vanemad ja venna ära. Sõime torti, jõime teed. Vend kinkis mulle veel suure kimbu lilli. Igatahes väga meeldejääv see kõik :)




JA…

Südamest suur aitäh kõigile armsate õnnesoovide eest, mis saabusid juba 30. märtsi varastel minutitel. Oleks tahtnud küll kõikidele vastata aga ma ei valmistunud selleks kuigi teadlikult ja kõneajaga on mul siiani raskusi harjuda. Aitäh kenade postkaartide eest, mis kenasti õigeks ajaks kohale jõudsid ja pakkide eest! Šokolaadide, kommide, likööri (postkontoris vaadatakse sinu juuresolekul pakk läbi ja likööripudelist said nad ilma avamata aru: „Ilmselt on see Vana Tallinna liköör“ xD) ja kama eest olid kõik teised ka väga tänulikud! Ja aitäh ka laekunud kingituste eest!
Armas, et teil oli viitsimist ja tahtmist! AITÄH, AITÄH, AITÄH!! :)

neljapäev, 24. veebruar 2011

Niisama...

Et ma pajatan siis niisama ka midagi. Nüüdseks käin trennis. Juba 2 kuud olen käinud. Seal on koos pilates, sheiping, aeroobika, jooga ja mingi asi veel, kuid sellest mul pole aimugi, mis see on:D Trenn toimub 3 korda nädalas ja trenni kestvus on 1 tund. 12-ne trennikorra eest maksan 260 leid (umbes 16€). Treener on ka ülihea! Hästi tore naine. Ta on alati nii heas tujus ja räägib juttu ja tunneb huvi. Laupäeviti on küll veidi keeruline vara üles saada, et 9-ks trennis olla, kuid trenni on vaja teha :) Enne oli mul nii raske sirge seljaga istuda, kuid nüüd pole probleemi. Kõhulihased ka päris kenad, kuid dieeti ma pidada ei saa, sest pärast trenni pean kodus kohe sööma. Ära öelda ma ei saa, see on suht mõeldamatu siin peres. Muidu enesetunne on palju parem ja on midagi, millega tegeleda. Lihtsalt logelemine ajas juba südame pahaks ;P Treener on ka ülihea! Hästi tore naine. Ta on alati nii heas tujus ja räägib juttu ja tunneb huvi.
JIIIPPIKAJEIIIII! Ma saan minna lõpetamisele! Kuna see on päris kallis lõbu, siis ütlesin ma kohe alguses ära, et ei kavatse sellest osa võtta, kuid hiljem, kui pidid kõik oma otsuse kindlalt ära ütlema, hakkasid klassikaaslased paluma, et ma ikka läheks. See on juuni lõpus ja oleks nagu viimane koosviibimine kõigiga koos. Olin endiselt eitaval seisukohal, kuid ise tahtsin hirmsasti minna. Uurisin siis asja ja tuli välja, et ma ikkagi saan minna. Teistel oli ka hea meel, et ikkagi otsustasin osa võtta. Lõpetamist kui sellist koolis ei ole. Pidu korraldatakse vanemate kogu poolt restoranis, kuhu on kutsutud ka kõik õpetajad. Restoranis ollakse hommikuni ja minnakse kõik koos jala sillale päiksetõusu vaatama. See viimane on nagu eriti lahe minuarust. See aasta asub restoran sillast üpris kaugel, seega saab päris pikk jalutuskäik olema, kuid meeldivate inimestega on ju alati tore jalutada!:) Kooli lõputunnistused antakse kätte kunagi hiljem.
Olin vahepeal päris pikalt haige. Tervelt nädal aega. Kodus oli Sergei juba varem haige, natuke hiljem hakkas vanaemal ja emal kurk valutama. Teisipäeval kui olin koolis, tundsin, et kuidagi nõrk on olla. Õnneks oli vaid 5 tundi ja sain varakult koju. Kraadisin ja oli palavik. Mul pole NIIII ammu palavikku olnud. Magasin terve aja. Isa tõi mulle söögi, joogi kõik minu tuppa. Ma ei tahtnud siin haigeks jääda, kuna teadsin, et pean siis hullult tablette sisse sööma. Õhtu jooksul sõin vist mingi 12 tabletti sisse pluss hommikul veel mõned. Mõned neist olid lihtsalt vitamiinid. Poleks mu isa hea arst, oleks ma pooled neist on padja alla peitnud:D Igatahes kurk valutas hirmsasti ja pidev väsimus oli pidevalt. Nõnda passisin kodus kuni järgmise nädala esmaspäevani. Täis hull ikka on passida, kui kedagi kodus pole ja midagi nagu teha ka pole. Ma tahtsin niiiiii väga kooli. A ja parim viis end grippi haigestumise eest hoida on alati pärast väljas käimist nina loputamine soolveega. Ema õpetas nüüd mulle. Teed tassi sooja soolvee ja tõmbad ühe ninapoolega selle ninna, kui on juba kurguni jõudnud, keerad ruttu teise külje ja lased teisest ninasõõrmest välja. Pärast teise poolega samamoodi. Alguses tundus see mulle nii imelik, ebamugav ja ma arvasin, et tekib selline uppumise tunne, kui polnudki nii hull. Isegi nohu läks kergemaks pärast seda:D Nüüd ma mõnd aega teen nii, sest ma ei taha tõesti uuesti haigeks jääda. See haiguselaine jõudis teilt sealt nüüd siia ;P
Ilm on siin selline naljakas. Päris talv eksisteerib pmst ainult veebruaris. Enne seda viskab pidevalt külma ja sooja segamini. Üks päev võib olla +15 kraadi, teine päev aga juba -5 kraadi. Muidu naljakas on küll kuulda, kuidas inimesed veebruari alguses juba räägivad kevade kohesest saabumisest. Aga nii see on, siia jõuab kevad varem, mis mulle muidugi rõõmu teeb. Lund on üldiselt vähe. Igatahes ilm on huvitav. Iga natukese aja tagant on varuks mõni üllatus! Minu jaoks on see põnev, kuid neile siin see ei meeldi. Oleks siis korralikult soe või korralikult külm, mitte vaheldumisi. Nojah..võimalik, et pika peale tüütab ära jah.
Muide ma sain matemaatikas oma esimese tunnikontrolli eest 9 ! jeii..ma olin nii õnnelik, et ikka õigesti tegin. Vahest tekib nii isu õppida, et teen lahti riigieksamid ja hakkan ülesandeid lahendama. Kahjuks aga VÄGA paljud asjad enam meelde ei tule.
Nüüd oli ilge probleem arvutiga. Blokeeris kõik ära, mis veel vähegi sai (jutt siis Interneti kohta). Kui korda sain, sai nett otsa ja kui juurde ostsime ei tahtnud see töötada. Tundus nagu mingi totakas saatusemäng. Ehk siis, kõik väga vajalik, mis mul teha oli vaja ei läinud nii nagu vaja ja jäin hiljaks aga mis seal ikka.
Saadame talve ära ja võtame kevade vastu, lõpuks ometi!

kolmapäev, 23. veebruar 2011

23. veebruar- meestepäev

Just nimelt, siin eksisteerib selline päev nagu meestepäev. No tegelikult see pole konkreetselt meestepäev, kuid ajapikku on nõnda välja kujunenud, et õnnitletakse kõiki meessoost isikuid selle päeva puhul. Tegelikult on see päev oma riigi eest seisjatele (sõjaveteranid, politsei, sõjaväelased jne). Kuid võib ju väita, et seda teeb varem või hiljem iga mees, seega on tore, et kõik sellest päevast osa saavad ja eksisteerib ikkagi ka meestepäev ja mitte ainult naistepäev!:)
Selle päeva puhul tegime tüdrukutega muidugi oma klassi poistele väiksed kingitused. Kogusime raha ja ostsime neile A4 raamid, kuhu Julia tegi iga poisi portreepildist karikatuurpildi. Iga raami taha kirjutati tema kohta lühike iseloomustav luuletus. Kirjanduse (klassijuhataja) tunnis loeti kõik ette ja jagati kätte. Jõime teed ja sõime küpsiseid. Poistele kingitus meeldis, said kõvasti naerda karikatuurpiltide üle:)

pühapäev, 13. veebruar 2011

Marina sünnipäev

11. veebruaril oli meie väiksel Marinal sünnipäev. Ta sai 7 aastaseks. Ema palus, et ostaksin Marinale Ken´i. Kuna ma olin teda vaid ühe korra barbie´ga mängimas näinud, siis tundus see mulle veidi üllatusena, kuid Veraga lahendasime probleemi ja leidsime ülivinge Ken´i :D Laupäeva hommikul läksin ma trenni. Lõuna paiku tulin tagasi, kui Vanja (naabrimees, taksojuht) juba meie värava taga ootas, kuna Marina ja ema tulevad (nad läksid pitsabaari sünnipäeva tähistama tema väikeste sõbrannadega. Seal esines ka kloun, mis on päris äge. Ma kahjuks ei näinud). Puhusime Vanjaga veidi juttu ja läksin siis tuppa ära kui Marina ja ema peaaegu valmis olid. Sergei tuli alla kingitusega (Ken oli siis nagu minu ja Sergei poolt), et see õele üle anda. Tal oli see selja taga kampsuni all ja ta tuli minu juurde ja ütles, et ma võtaks selle enda kätte, kuid mul olid käed kinni ja ütlesin, et ma ei saa, oota veidi, kuid tema seda ei kuulnud. Ta lasi karbi lahti ja see kukku Marina nina ees lihtsalt põrandale…See oli nii naljakas, sest see oli nii suur fail :D Korjasin siis karbi üles, soovisin Marinale palju õnne ja andsin kingi üle. Ta oli selle üle VÄGA õnnelik. Sõbrannad kinkisid palju ägedaid roosasid asju, mis olid ikka nii nunnud.
Järgmisel päeval jäi ema haigeks. Tulime vennaga koju (käisime Misha pool lõpuks ometi. Juba pool aastat läksime sinna, nüüd käisime ja nägin „oma“ toa ära. Ilus ja avar maja, kus kindlasti saiakestest puudust ei tule:D Naljakas, kui Misha ütles: „Tere tulemast sinu koju.“ Igatahes see selleks). Hakkasime kohe vaaritama, et aidata isal õigeks ajas valmis saada. Tulemas oli palju külalisi, et tähistada Marina sünnipäeva. Lõpuks ka kõik saabusid. Jõudsime kenasti valmis. Istusime, sõime, rääkisime. Kahjuks ei saanud mingipärast Sveta sõbranna tulla, kellel on Marinast veidi noorem tütar, seega oli Marinal väga igav ja ta oli tujust päris ära. Otsustasin siis n-ö oma käpa alla võtta ja teda veidi lõbustada, mis ka õnnestus. Päeva lõpuks olin aga nii väsinud, et tahtsin ainult magama minna;P Muidu oli kõik väga tibenz-tobenz sellel päeval.

pühapäev, 16. jaanuar 2011

14.-15. jaanuar Tiraspolis

Käisime jälle vanaemal Tiraspolis külas. Aastavahetusel ja jõulude ajal sinna ei jõudnud seega läksime hoopis vanauusaastal (ma ei tea kuidas seda arusaadavalt kirjutada. Võib-olla siis lihtsalt aastavahetus vana kalendri järgi). Seekord saime üle piiri õnneks ilma mingisuguste probleemideta, sest nüüdseks on Sergeil juba pass kenasti tehtud ja polnud, mille üle neil viriseda. Autos sai meil päris palju nalja (Sergei, mina ja Marina istusime taga). Lõpuks läks asi juba lollitamiseks kätte seega tuli veidi vaiksemalt võtta (teate küll ju väikseid lapsi, kui nad mänguõhinasse satuvad xD ). Leidsin autost mingi nõukaaegse teedeatlase, kus oli kenasti ka Eesti olemas. Näitasin emale ja isale, kus elan, mis neile nii suurt huvi pakkus. Peipsi järve suurus jne.
Mõningate vahepeatuste tõttu jõudsime vanaema juurde veidi hiljem kui tavaliselt. Kõik teised olid juba seal ning olid meid kaua oodanud. Seepärast istusime ka kohe lauda. Ksjuša´t ja tema meest seekord polnud, kuna mõlemad olid kodus haiges. Väike Nikita aga oli olemas ja sama energiline väike marakratt nagu esimene kordki. Kuid samas on ta korralik, sest kõik segaduse, mis ta tekitab, koristab ta pärast ise ära. Lauas oli ka uusi inimesi. Naine, kelle nime ma ei suutnud meelde jätta ja tema mees. Naine on hästi energilise ja lärmaka iseloomuga (klubihunt). Sergei ei salli teda silmaotsaski, kuid nad hakkasid nokkima õnneks vaid ühe korra. See tundus nii naljakas, nagu seebiooperis. Kuna ta istus minu vastas, tegi ta minuga päris palju juttu. Ütles, et nii palju kui ta näinud on, siis on Baltikumis kõik blondid lokkis juustega..Lokkis juuste kohta ma midagi öelda muidugi ei osanud. Võib-olla kui ta neid nägi oli aeg, kui tehti palju keemilisi lokke:D. Sõime järjekordselt kohutavalt palju, kuid vanaema tehtud söök on nii hea, et ma sellele söömingule vastu küll ei olnud.
Õhtul vaatasime filmi, mida mina juba jälgida ei suutnud, sest alati keegi rääkis midagi ja filmi sisu oli veidi keerulisem seega ei saanud ma kohe aru ja pidin enda jaoks veidi tõlkima. Aju oli selleks liiga väsinud ja parem rääkisin niisama juttu ja sättisin juba varakult magama, nii ka kõik teised.
Hommikul oli kavas üks kukk ära tappa, kuna vanaemal on neid liiga palju (lausa 4). Vaatasin aknast välja, kuidas nad väljas jalutasid ja mind tegi nii kurvaks, et tegelikult keegi neist ei tea, et mõne tunni pärast ootab ühte neist lõpp. Ei tahtnud sellele mõelda ja läksin parem ema, Marina ja Sergeiga filmi vaatama (midagi punamütsikese sarnast). Selleks, et mind linna registreerima ei peaks minema, pidime Transistriast lõunaks tagasi „Moldovasse“ minema (tundub imelikuna öelda, et nagu teise riiki). Vanaema saatis meid kenasti autoni ja värskelt tapetud kukk anti meile kaasa (puhh). Õhtuks olime kenasti kodus ja järgmine päev oli vaja kooli minna.

reede, 7. jaanuar 2011

Moldova jõulud 7. jaanuaril

Pärast aastavahetust oli minu jaoks nagu pidu läbi, sest Eestis ju pärast seda puhatakse ja minnakse kooli/tööle. Seepärast tundus mulle imelikuna, kui ema ütles, et jõulude ajal lähme Ira poole. Ma tegin veits mõtlikku nägu ja hakkasin juba ütlema, et jõulud oli ju ära juba, kuid siis tuli meelde, et siin on ju 7. jõulud.
Nõnda me läksimegi Ira poole 7. jaanuari lõuna paiku. Seal käimine on neile iga aasta kombeks. Kui sinna jõudsime, oli seal juba palju rahvast. Pooled neist, keda polnud ma varem näinudki. Istusime lauda ja hakkasime sööma. Ira on suurepärane kokk, seega maitses kõik nii hea. Talle meeldib muidugi hirmus palju süüa teha. Nii, et laud lookas on. Kõigil oli väga hea tuju ja väga lõbus oli. Sai palju nalja. Kohal olid ka Ira vend (töötab DJ-na), tema naine ja laps. Nad muidu elavad Moskvas .Istusime lauas ja räägime niisama Ira emaga juttu. Ikka ta küsis „kuidas teil seal“ ja „kuidas meil siin“. Nõnda siis see naine küsis, et kus on see „seal“, et te pidevalt nii räägite. Nii ma siis ütlesin, et ma Eestist olen siin vahetusaastal. .
Ta oli nii üllatunud. Ütles, et arvas, et ma olen moldaavlane, kes lihtsalt veidi vene keelt aktsendiga räägib. Pärast seda muidugi hakkasid nad rääkima kui kena Tallinn on jne (siiani iga teine veidi vanemas eas inimene on Eestis käinud). Pärast rääkisid nad Venemaa ja Moldova vene keele erinevusest. Mõned sõnad on, millest siin/seal aru ei saada, kuid üldiselt sama. Kui ma õigesti mäletan, siis venelased vist saavad ikkagi aru kohe, et pole päris venemaa venelane vms :D mingi teine aktsent on ikka küljes.
Pärast istusime niisama ja oi küll sai lausa pisarateni naerda :D Tegime grupipilti, kus muidugi kõik juba olemas ei olnud, sest kes,kuhu pidi juba ära minema. Ja mitte ükski pilt normaalselt välja ei kukkunud, sest kõik suutsid kogu aeg tõmmelda:D
Kui koju jõudsime, lubasime kõik 2 päeva dieeti pidada. Muidugi õnnestus see vaid üks päev aga suhteliselt tüüpiline juba ;p