neljapäev, 31. märts 2011

Minu 19. sünnipäev


Ohoo, mina olen ka nüüd päris vana juba :D Kuidas siis möödus minu 19. sünnipäev Moldovas? Võin väita, et väga vingelt!;)
Rääkisime juba ammu, kas ja kuidas teha. Mõtlesime hetkeks, et teeme klubis midagi, kuid see mõte langes kuu alguses välja, kuna sai teistega räägitud ja mõningaid ei lasta sisse ja mõningad on lihtsalt liiga noored. Ja mingi hetk mõtlesin, et ei kavatse mitte midagi teha, kuna ei suuda otsustada, keda kutsuda (kes solvub kui ei kutsu jne). Veits nädal enne mu sünnipäeva tuli Olja lagedale ideega, et ta annab oma korteri, et saaksin sünnipäeva pidada. See oli nagu kingitus nende poolt korraldada mulle sünnipäev. Olin VÄGA meelitatud, kuid samas mõtlesin, kas seda liiga palju pole?! Anda enda korter, vastutada korra eest ja kuskile vanaema ööseks saata…Mõtlesin ja hakkasin veidi kahtlema, kuid kõik olid sellest ideest nii õhinas juba, et taganeda oli pea võimatu. Nõnda hakkasime nimekirja kokku panema, sest ainult see jäi minu tööks (veidi üle nädala oleks peoni siis aega olnud). Korter on küll suur, kuid ikkagi ei tahtnud üle rahvastada. Tegime nimekirja 30-le inimesele, millest ma järgmiseks päevaks maha kritseldasin nii palju, jättes alles vaid 10-15 inimest. Ja siis..Tuli mul vennal meelde, et neil on ju täpselt sellel nädalavahetusel seminar, mis tähendas seda, et tulemata oleks jäänud enam kui 5 inimest veel. Ehk siis plaanides tuli teha väike muudatus. Ei sobinud variant lükata edasi 2 nädalavahetust, kuna see oleks juba liialt kaugele jäänud. Nii ütles Olja, et davai, teeme selle kõik ära homme! Ma ütlesin kohe ei, kuna mulle ei meeldi nii äkki midagi teha, oleksime ajaliselt megahätta jäänud. Kuid lõpuks ei jäänud muud üle ja tuli ikka see äkiline otsus ära teha. Ja siis näitasime talle nimekirja ja ta küsis, et misasja, nii vähe tahadki rahvast või? Kuna seal olid veel mahakriipsutatud nimed olemas siis ta ütles, et kirjuta ümber ja las kõik 30 tulevad! Kuna see oli tema tungiv soov, ei jäänud mul muud üle kui vaid mõelda, et ise tead, millega riskid ;D (seltskonnad olid ikka väga erinevad ja oli ka inimesi, kes teineteist muidu vihkasid). Igatahes otsus tehtud, hakkasime järgmine tund rahvast kokku ajama. Ma olin küll kindel, et raudselt kõik ei saa, kuna teised plaanid ja nii äkki, kuid vastupidi, kõik olid tulemas :) Kes varem, kes hiljem muidugi. Kuna kõik nii äkki toimus siis kingituste asemel mõtlesid tüdrukud, et kõik võiks mida nö külakosti tuua. See idee istus mulle suurepäraselt ja nõnda teistelegi. Muidugi oli ka meil kavas salatit teha. Jäi vaid üle järgmist päeva oodata.
Laupäeval käisin hommikul trennis, läksin koju ja siis sain kohe Veraga linnas kokku, et turult salati jaoks asju osta. Tassisime kõik tema poole. Seal sättisime end valmis ja läksime Olja poole. Hakkasime salatit hakkima. Vanaema oli tal just ära minemas ja kõik valmis pannud. Rahvas pidi kohale imbuma kella 6-7 paiku, kuid suurem osa oli juba kell 5 kohal. Nõnda me siis kiirustasime ja jõudsime ikka normaalselt omadega valmis. Kell 7 olid kõik kohal ning pidu sai kenasti hoo sisse. Naabritega oli kõigiga räägitud. Olenemata sellest, et kõik lubasid öö läbi kõvasti muusikat kuulata, otsustasime 12 paiku vaiksemaks lasta. Sai ikka väga kõvasti tantsida. Kella 1 paiku jõudsid kohale need, kes pidid hiljem tulema, küsisid isegi töölt varem ära :) Kes tahtsid veel üleval passida, kogunesid ühte tuppa ja seal me istusime hommikuni. Mingi hetk sättisime ikka kõik tunnikeseks magama.
Ärgates oli ikka väga hea üllatus. Mõned vaatavad aknast välja ja ei suuda ära imestada ehk siis nädal enne seda nädalavahetust oli olnud välja VÄGA soe, ligi 20 kraadi sooja ja päikesepaisteline. Hommikul oli aga lumi maas. See ei ole üldse normaalne. Mõningatel polnud jopetki kaasas, sobivatest jalanõudest rääkimata. Nikita reaktsioon oli hea: „Kaua me pidutsesime? Aasta või, et talv juba jälle?“. Poole tunniga koristasime kõik koos kõik läikima ja sättisime koju ära. MAGAMA!
Kolmapäeval oli siis minu õige sünnipäev. Üks päev enne ütles Tonja: „Homme on ülitähtis päev!“. Vaatasin teda ja ütlesin, et ohh äge, aga mis homme on siis? Ta vaatas mind mõistmatu näoga ja hakkas juba vastu nina andma kui mulle kohale jõudis:D Ehk siis suhteliselt armas, kuidas ma ära unustasin;P Kodus ärkasin, oli tavaline nagu ikka. Hakkasin hommikust sööma, kui ema üle laua soovis palju õnne, ütlesin aitäh ja hakkasin sööma. Siis hõikas ta isa ja viskas silmad diivanile. Isa võttis kingituse ja nii nad pidasid mulle väikse „kõne“ ja andsid kingi ja kallistasid ja musitasid:D Olin ülitänulik ja muidu jah sellised kõned õnnesoovid ja muud teevad mind väga emotsionaalseks, kuid hoidsin ennast tagasi ikka :) Läksime kooli. Nagu ikka olin esimesena koolis. Nägin küll, et Tonja on ka, kuid inglise keel on meil eraldi ja mõtlesin, et ilmselt ei viitsinud ta täna esimest korda meie klassi juurde tsillima tulla. Hakkasin klassi minema kui Denis kiirustades koolimajja tuleb.
Ta tuli mingi 15 minutit varem, et oleks koolis minust enne, et mulle siis 5 suurt roosi kinkida. Et varem jõuda, see just välja ei kukkunud, kuid nii armas oli see ikkagi. Viisime lilled koduklassi ja passisime siis inka õpetajaga klassis ja ootasime tunni algust. Räägime niisama juttu ja panen tähele, et kell on juba nii palju aga kedagi ei ole. Vaid mõned poisid olid kohal. Siis tuli klassi Olja, vaatas mind ja hakkas siis õpetajaga rääkima rumeenia keeles, et ma aru ei saaks. Sain aru, et okei, nüüd hakkab midagi toimuma. 5 minuti pärast, kui tund juba peal oli, tehti uks lahti ja kõik kargasid sisse- õhupallid, plakat, kingitus, Vera filmimas. Kas ma olen öelnud, kuidas mulle üllatused ei meeldi, sest ma ei suuda oma emotsioone tagasi hoida?:D Ehk siis mul hakkasid kohe rõõmust pisarad jooksma, ma olin nii õnnelik. Neile mu reaktsioon muidugo meeldis aga jamh, mõnikord võiks ilma ka ju:D Kallistasime ja nad andsid mulle kingituse üle.

Võtsin end kenasti kokku ja vaatasin siis, mis nad mulle kinkisid. See oli laualamp! See kate oli ise täis joonistatud, kõik joonistasid midagi. Selline asi on lihtsalt nii vinge ja mulle tõsiselt meeldis see. Suurepärane. See saab olema mul alati laual ja saan kõiki meenutada (see aga tegi mind veidi kurvaks, sest ma katsun alati vältida tegelikult mõtteid äraminekust). Masha kinkis mulle veel huuleläike ja Vera kaelakee ripatsi, hästi ilusa.
Meil pidi olema muidu 2 inglise keele tundi järjest aga siis õpetaja ütles, et teil on selline lõbus tuju nüüd, et ma annan need 2 tundi teile niisama istuda ja juttu ajada (See õpetaja on hästi tore. Ta on küll juba eakam kuid sääne daam ja väga meeldiv inimene, hoiab omasid väga). Kooli peal ikka keegi õnnitles ja üldse kuidagi ülihea tuju oli ikka :) Meil oli 5 tundi ja pidin venda ootama veel tunni, et ta aitaks mul kõik asjad koju viia. Marsa oli õnneks tühjavõitu ja mahtusime oma õhupallide ja asjadega sinna ära. Marsajuht sai vähemalt naerda ja vot ka kohe tal tuju hea:) Kodus ootasin vanemad ja venna ära. Sõime torti, jõime teed. Vend kinkis mulle veel suure kimbu lilli. Igatahes väga meeldejääv see kõik :)




JA…

Südamest suur aitäh kõigile armsate õnnesoovide eest, mis saabusid juba 30. märtsi varastel minutitel. Oleks tahtnud küll kõikidele vastata aga ma ei valmistunud selleks kuigi teadlikult ja kõneajaga on mul siiani raskusi harjuda. Aitäh kenade postkaartide eest, mis kenasti õigeks ajaks kohale jõudsid ja pakkide eest! Šokolaadide, kommide, likööri (postkontoris vaadatakse sinu juuresolekul pakk läbi ja likööripudelist said nad ilma avamata aru: „Ilmselt on see Vana Tallinna liköör“ xD) ja kama eest olid kõik teised ka väga tänulikud! Ja aitäh ka laekunud kingituste eest!
Armas, et teil oli viitsimist ja tahtmist! AITÄH, AITÄH, AITÄH!! :)