pühapäev, 24. aprill 2011

Lihavõtted


Vahepeal olid siis kauaoodatud lihavõtted, millest meeletult osa tahtsin saada, kuna mingid teadmised mul nende kommete kohta juba olid. Neljapäeval käisime mulle päikesekreemi ostmas Mashaga kui ta pakkus, et kui minu pere ei lähe kirikusse, võin ööseks tema poole jääda ja lähme koos. Kuna olin aga ühe kõrvaga kuulnud, et mu vanemad midagi sinna minekust ikkagi rääkisid, siis ütlesin, et küsin veel üle aga eks ma teine päev annan teada. Küsisin siis kodus ja isa oligi minemas vaid sellepärast, et mina seda tahtsin. Või noh, et mulle seda kommet näidata, sest üldiselt minu pere pole kuigi usklik. Reedesel päeval oli meil klassiga grillimine metsas (selleks ettenähtud kohas). Ilmaga meil vedas ja väga tore oli. Kahjuks aga sain ma toidumürgituse või midagi taolist, mis oli ilmselt mitte valmis küpsetatud liha tõttu. Seepärast ei saanud ma terve öö magada. Jäin ööseks klassiõe juurde ja ta väitis, et tundis ka korra, et enesetunne pole kuigi hea. Hommikul koju jõudes aitasin kohe emal lihavõteteks toitu valmistada ja mingi hetk tundsin järjekordselt end halvasti ja see jama jätkus jälle. Isa kui arst andis kinnitust, et sõin tõesti midagi sobimatut ja andis mulle tablette ning käskis magama minna. Ei tahtnud end halvasti tunda, kuna arvasin, et kirikusse minek jääb sellisel juhul ära. Ärgates tundsin end väga hästi ja aitasin veel ema köögis. Pärast läksime Botaanikasse jalutama. Misha kutsus meid enda poole pashat sööma, kuid ma väga ei tahtnud minna, kuna ma ju olin isegi öösel kodunt ära. Helistasime emale ja ta ütles, et on tegelikult parem kui ma läheks, kuna oleksime siis kõik korraga ühes kohas, et meid peale võtta. Eks ma siis läksin. Olime seal umbes 4 tundi (kella 2-ni öösel) kui isa meid peale võttis (mina, Misha, Sergei, Denis). Sõitsime kesklinna kirikusse. Päris vara oli veel, kuid rahvas juba kogunes. Toimus jumalateenistus. Valjuhäälditest kostus kõik kirikus räägitav jutt õue, et kõik kuuleksid. Kõik see toimus väga pikalt ja tuli kaua seista. Inimesed võtsid ilusti kiriku ette järjekorda, rividesse. Toidukorvikesed asetati enda ette maha, süüdati küünlad. Tuli oodata, kuni jumalateenistus läbi saab ja pühaisikud toitu õnnistama tuleksid pühaveega. See toimus alles umbes kella 4 paiku kui rahvast oli juba väga palju kogunenud. Toit õnnistatud, lähevad inimesed südamerahus koju. Kes hakkad kohe pidutsema, kes magab veel hommikuni- inimesed on erinevad. Selline õnnistamine toimub igas kirikus ja igal pool paistis palju rahvast olema. Ja just nimelt paljud noored tulid kohale. Pühapäeva hommikul kaetakse laud, kus on palju süüa. Muidu säänsed tavapärased toidud, kuid eriline on vaid pasha, mis on kui üks suur pirukas, kuid hästi maitsev (Venemaal ja Moldovas erinevad, Venemaal kohupiimaga). Alustatakse söömist pühitsetud toidust. Kuna meie pere nii usklik pole siis sellest kombest väga kinni ei peetud ;P Kui lõpuks PALJUPALJU söödud, läksime vanatädi Rajale külla. Seal olime vaid 3 tundi, kuid jälle sai hästi palju süüa. Lõpuks läksime Cricovasse Irale ja Sergeile külla.
Ira on suurepärane kokk ja teeb alati imehäid sööke. Ilmselgelt sai seal ka õhtuni meeletult süüa. Ema tegi ka „minu“ riisisalatit, mis kõigile väga meeldis :) Õhtuks sai lõpuks koju magama! Nii hea. Sellest päevast algas nädalane koolivaheaeg jälle!:) See juba neljas meil. Ja siis veel 40 päeva tuleb/võib kellegagi kohtudes öelda „Христос воскрес“ ja vastata „воистину воскрес“. Tavaliselt seda öeldes musitatakse teineteist põsele, isegi võõrad tänaval võivad nõnda teha. Mulle selline komme meeldis. Ei tea isegi miks. Võimalik, et esimene kord huvitav, eks iga aasta käies vist tõepoolest nõnda huvipakkuv poleks :)

kolmapäev, 13. aprill 2011

Üleüldist

MA ARMASTAN MOLDOVAT!



Igatahes…Ilm on nüüd siin jälle jahe, selline kahtlane. Päeva jooksul võib olla vaheldumisi väga palav, sadada vihma, rahet ja niisama tugev tuul puhuda. Raske on midagi selga toppida ehk siis lihtsam on talvejopega ringi lasta, lollikindlam.
Naljakas on see, et kui mingi 2 päeva päike ei paista, siis on kõigil juba sellest kohutavast pilves ilmast nii kopp ees. Kuid samas olen ise ka nüüd nii ära harjunud ja nii ongi, kohe ei jaksa taluda. Põhiliselt käiakse ju palju jalutamas ja koleda ilmaga kuidagi kodus igav passida. Muidu puud lähevad juba lehte, veel nädalake, kaks ja kõik on roheline. Muru juba muidugi on roheline;P
Meil on juba teist nädalat koolis ministeerium. Kontrollivad, kuidas kool töötab. Ilmselt meie koolil erilisi probleeme ei tule, kuna paberitööd tehakse siin hoolikalt. Mul selline mulje jäänud vähemalt. Igatahes kontroll võib igal hetkel klassi tundi tulla ja muidu ka ajavad nad klassipäevikus näpuga rida, et kõik õigesti oleks. Õpetajad muidugi hirmsasti pabistavad aga meie võtame üpris vabalt. Meie tundi on nad ainult kehalises kasvatuses sattunud. Viimane nädal veel õpetajatel pabistada.
Kuidas on lood minu vene keelega? Väga head, olen palju kiita saanud, et olen hästi keele ära õppinud. Välja arvatud vanaema muidugi, kes vastupidist väitis, kuid see, et ma temaga kodus rääkida ei taha, ei tähenda, et ma rääkida ei oska. Klassiõde küsis, kuidas ma sõnavara nii kiiresti ära õppisin aga ma ei oska sellele vastata, see tuleb iseenesest. Kuidagi tead sa sõnade tähendusi iseenesest, nähes situatsiooni ja need sõnad jäävad meelde. Ilmselt see aitab, kui tead, kui tugevasti sul tarvis on meelde jätta. Inglise keelt ei kasuta ma ammu, ammu. Vigu teen ma ilmselgelt ikkagi, kuna tõsiselt raske on aru saada, miks miski asi peab nii või naa olema. Ma tean, kuidas peab lõppema aga miks? Seda juba ei tea. Laenasin 3 vene keele õpikut lastele, et sellest aru saada. Eks pean sellesse rohkem süvenema. Lahe on muidugi see kui saan ise aru kui valesti räägin ja ennast ise parandan. Eesti keelt räägin ma pea olematult. Kirjutan jah, kuid ei räägi ja kui nüüd Malle ja Henri siin, oli jälle raske ümber lülituda. Ja kui ma ise oma aktsendist aru ei saa, siis vähemalt Henri sai naerda mu vene keele aktsendi pärast kui eesti keeles räägin. Keelt ära ei unusta aga mis muutub on see, et suu on harjunud teisiti rääkima ja veidi keerulisem on ja rääkides ette mõelda on pea võimatu. Ütled välja kõik, mis kohe pähe tuleb. Mõtlen vene keeles, unenäod vene keeles. AND I LOVE IT :) Aga ma naeran viimasel ajal kõvasti ja räägin ka:D Sellest pean lahti saama:D
Vahepeal oli see Jaapani katastroof ja egas see siis meie paanikaosakonnast ka muidugi mööda ei läinud. Tihti kuuldus uudistest, et varsti hakkavad ka siin laamad liikuma ja meil maa värisema. Kuna siin on tugevaid 7 palliseid maavärinaid olnud, võeti seda küllaltki mitte väga lihtsakäeliselt. Ja ükspäev kirjutas igal pool, et „nüüd täna öösel tuleb maavärin, 9 palli“. Ma kuidagi ei suutnud seda uskuda, sest kuidas sa ikka nii ette ennustad sellist asja. Võtsin asja rahulikult ja mida ei olnud, seda ei olnud õnneks! Ptuiptuiptui!! Kuid kõneainet pakkus mõnda aega ja üldiselt ikka peab siin olema dokumendid kuskil valmis, et kui väriseb siis haarad kaasa ja tänavale! Isegi koolis tehti meile maavärina korral evakueerumise õppus, mis nägi küll päris naljakas välja, kuna alarm hakkas tööle siis kui oleks pidanud olema vahetunni kell, kuid oli lihtsalt pikemalt. Nõnda me siis lobisesime klassis kui kõik välja jooksid ja Masha meid kutsuma pidi tulema xD. Pärast hakkas kuskil mingi ilge alarm tööle kui me klassis istusime jälle juba ja kõik mõtlesid, et mis värk on. Aga nagu ikka tuli rahulikult istuda. Poisid hakkasid siis kohe nalju tegema, et väriseb ja kui olekski nüüd tegelikult midagi tõsiselt siis me jääks alla, kuna arvame, et niisama miskit üürgab. Aga tavaliselt nii ongi ka, et keegi ei reageeri väga. Õnneks seekord oli ka tegemist ilmselt kellegi õppusega :) Ja siis pärast oli see teema radiatsiooniga. Hostema kartis seda nii väga. Keelas väljas jalutamise sellel ajal kui see pilveke siin oli ja ostis mingeid tablette, et radiatsiooni vältida ja pidime punast veini jooma. Aga see oli ainult mu ema sääne. Eks ma need paar päeva siis istusin kodus;D
Ma alati tahtsin tegelikult kirjutada siinsest kehalisest kasvatusest, kuid olen unustanud. Igatahes kui me vingusime, et meil range keka on siis..hmm..siin on hullem:D Alguses teeme ikka vingelt sooja. Muidugi see on hea AGA …Normid on ikka päris kõrged ikka. Kellelegi erandeid ei ole. Ma küll olen maalaps ja armastan sporti no isegi ma ei ole võimeline alati 10-le tegema:D
Näiteks ülevalt alla lastes silla peavad kõik ära tegema, köieronimine on rets- alustad alt ja ronid üles siis alla (ilma põrandat puudutamata, puhkamata) siis jälle üles ja alla. Teisel korral tahaks alla anda aga juba tuimade lihastega tuleb viimased paar tõmmet ära teha. Poistele kõik sama kuid jalgadeta. Hüppenööril tuleb ka nagu turbojänkar hüpata ..Selles oli päris naljakas a no see selleks. Võrkpallis tuleb minut alt, ülevalt ja alt-ülevalt korraga ilma sassi minemata teha. Korvpallis söödud kiiruse peale ja korvi viskamine. 6 minuti jooks on ka hull. Lõpetasin esimesena, kuid ikka sain mingi 8 sest ei jookse normi täis, kuigi keel on suht vestil ikka. Aaaaaga muidu on kõik äge;D Saab hakkama.) Kunagi pidi kolme kooli kohtumine tulema ja ma pidavat ka võistkonnas olema. Vaatab, kas toimub miskit;P

BLOGI TULEB VEEL LÄHIAJAL JUURDE VEIDI VARASEMASTEST ASJADEST!:)

pühapäev, 3. aprill 2011

YFU välja minevate õpilaste seminar

Naljakalt vara, aga siin oli juba välja minevate õpilaste seminar. See kestis 2 päeva ja teisel päeval paluti, et mina, Luise, Helena ja Tom ka sellest natuke osa võtaksime. Pidime kella 12 seal olema. Kuna nagu alati leiab keegi kodus mingi tähtsa teema, mida arutada just siis kui mul kiire on, olin ma hiljaks jäämas. Pidin minema kahe marsa ja trolliga, et normaalsel ajal kohale jõuda. Teel helistasin veel Luisele ja Helenale, kas nad ka tulevad aga mõlemad olid haiged, ning polnud tulemas. Seega aimasin juba, kuidas see kõik välja hakkab nägema, et mina ainult räägin, sest Tom pole kuigi jutukas. Jõudsin kenasti õigeks ajaks ning kõik olid saalis koos. Nägin nii palju tuttavaid nägusid ja nii tore oli neid jälle näha. Läksime kohe saali, et seminariga edasi minna. Kõigepealt muidugi ENERGIZER! Ning siis tõsine jutt. Räägiti segamini vene ja rumeenia keeles. Rumeenia keelest midagi aru ei saa, kuid vene keel on ikka juba nii oma, et lausa meeldiv kuulata. Pärast tõsist juttu pandi mind Tom´ga kõigi ette kahele toolile istuma. Seletati rumeenia keeles, mis teha tuleb ja muidugi ma ei saanud aru. Siis tundus imelik, istusime natuke vaikuses. Siis tutvustasime end ja hakati küsima küsimusi. Nii naljakas on see, kuidas ma ennast enam ei tunne nii ebamugavalt teiste ees „esinedes“. Võin vabalt räägita ilma, et ma tõsiselt pabinas oleksin (nagu varem). Küsiti igasuguseid küsimusi ja eks ma siis vastasin ja jutustasin (vene keeles). Tom aga saab rumeenia keelest aru, kuid ise põhimõtteliselt mitte midagi rääkida ei taha seega temaga oli veidi keerulisem. Pärast seda kirjutasid kõik iseendale kirja ning siis läksime sööma. Enne lobisesime veel tüdrukuga, kes Eestisse läheb. Ta väga tore ja armas. Need, keda ma juba varasemalt teadsin, ütlesid, et ma olen hämmastavalt hästi keele ära õppinud. Räägin nagu oleks terve elu keelt õppinud ja isegi aktsent on väga väike. Ma selles mõttes ikka aitäh ütlen, kuid nina püsti ei tasu ajada, sest tegelikult väga paljut ma ikkagi ei tea ja alati õigesti ei räägi, isegi päris tihti. Seega arenguruumi veel on;). Aga üldiselt nii hästi saab eristada neid, kes on vahetusaastal juba olnud ja kes alles lähevad. See sein teistega suhtlemisel jääb väikseks ja üleüldse YFU-katega on alati, millest rääkida, sest kõik mõistavad ja teavad;)