kolmapäev, 13. aprill 2011

Üleüldist

MA ARMASTAN MOLDOVAT!



Igatahes…Ilm on nüüd siin jälle jahe, selline kahtlane. Päeva jooksul võib olla vaheldumisi väga palav, sadada vihma, rahet ja niisama tugev tuul puhuda. Raske on midagi selga toppida ehk siis lihtsam on talvejopega ringi lasta, lollikindlam.
Naljakas on see, et kui mingi 2 päeva päike ei paista, siis on kõigil juba sellest kohutavast pilves ilmast nii kopp ees. Kuid samas olen ise ka nüüd nii ära harjunud ja nii ongi, kohe ei jaksa taluda. Põhiliselt käiakse ju palju jalutamas ja koleda ilmaga kuidagi kodus igav passida. Muidu puud lähevad juba lehte, veel nädalake, kaks ja kõik on roheline. Muru juba muidugi on roheline;P
Meil on juba teist nädalat koolis ministeerium. Kontrollivad, kuidas kool töötab. Ilmselt meie koolil erilisi probleeme ei tule, kuna paberitööd tehakse siin hoolikalt. Mul selline mulje jäänud vähemalt. Igatahes kontroll võib igal hetkel klassi tundi tulla ja muidu ka ajavad nad klassipäevikus näpuga rida, et kõik õigesti oleks. Õpetajad muidugi hirmsasti pabistavad aga meie võtame üpris vabalt. Meie tundi on nad ainult kehalises kasvatuses sattunud. Viimane nädal veel õpetajatel pabistada.
Kuidas on lood minu vene keelega? Väga head, olen palju kiita saanud, et olen hästi keele ära õppinud. Välja arvatud vanaema muidugi, kes vastupidist väitis, kuid see, et ma temaga kodus rääkida ei taha, ei tähenda, et ma rääkida ei oska. Klassiõde küsis, kuidas ma sõnavara nii kiiresti ära õppisin aga ma ei oska sellele vastata, see tuleb iseenesest. Kuidagi tead sa sõnade tähendusi iseenesest, nähes situatsiooni ja need sõnad jäävad meelde. Ilmselt see aitab, kui tead, kui tugevasti sul tarvis on meelde jätta. Inglise keelt ei kasuta ma ammu, ammu. Vigu teen ma ilmselgelt ikkagi, kuna tõsiselt raske on aru saada, miks miski asi peab nii või naa olema. Ma tean, kuidas peab lõppema aga miks? Seda juba ei tea. Laenasin 3 vene keele õpikut lastele, et sellest aru saada. Eks pean sellesse rohkem süvenema. Lahe on muidugi see kui saan ise aru kui valesti räägin ja ennast ise parandan. Eesti keelt räägin ma pea olematult. Kirjutan jah, kuid ei räägi ja kui nüüd Malle ja Henri siin, oli jälle raske ümber lülituda. Ja kui ma ise oma aktsendist aru ei saa, siis vähemalt Henri sai naerda mu vene keele aktsendi pärast kui eesti keeles räägin. Keelt ära ei unusta aga mis muutub on see, et suu on harjunud teisiti rääkima ja veidi keerulisem on ja rääkides ette mõelda on pea võimatu. Ütled välja kõik, mis kohe pähe tuleb. Mõtlen vene keeles, unenäod vene keeles. AND I LOVE IT :) Aga ma naeran viimasel ajal kõvasti ja räägin ka:D Sellest pean lahti saama:D
Vahepeal oli see Jaapani katastroof ja egas see siis meie paanikaosakonnast ka muidugi mööda ei läinud. Tihti kuuldus uudistest, et varsti hakkavad ka siin laamad liikuma ja meil maa värisema. Kuna siin on tugevaid 7 palliseid maavärinaid olnud, võeti seda küllaltki mitte väga lihtsakäeliselt. Ja ükspäev kirjutas igal pool, et „nüüd täna öösel tuleb maavärin, 9 palli“. Ma kuidagi ei suutnud seda uskuda, sest kuidas sa ikka nii ette ennustad sellist asja. Võtsin asja rahulikult ja mida ei olnud, seda ei olnud õnneks! Ptuiptuiptui!! Kuid kõneainet pakkus mõnda aega ja üldiselt ikka peab siin olema dokumendid kuskil valmis, et kui väriseb siis haarad kaasa ja tänavale! Isegi koolis tehti meile maavärina korral evakueerumise õppus, mis nägi küll päris naljakas välja, kuna alarm hakkas tööle siis kui oleks pidanud olema vahetunni kell, kuid oli lihtsalt pikemalt. Nõnda me siis lobisesime klassis kui kõik välja jooksid ja Masha meid kutsuma pidi tulema xD. Pärast hakkas kuskil mingi ilge alarm tööle kui me klassis istusime jälle juba ja kõik mõtlesid, et mis värk on. Aga nagu ikka tuli rahulikult istuda. Poisid hakkasid siis kohe nalju tegema, et väriseb ja kui olekski nüüd tegelikult midagi tõsiselt siis me jääks alla, kuna arvame, et niisama miskit üürgab. Aga tavaliselt nii ongi ka, et keegi ei reageeri väga. Õnneks seekord oli ka tegemist ilmselt kellegi õppusega :) Ja siis pärast oli see teema radiatsiooniga. Hostema kartis seda nii väga. Keelas väljas jalutamise sellel ajal kui see pilveke siin oli ja ostis mingeid tablette, et radiatsiooni vältida ja pidime punast veini jooma. Aga see oli ainult mu ema sääne. Eks ma need paar päeva siis istusin kodus;D
Ma alati tahtsin tegelikult kirjutada siinsest kehalisest kasvatusest, kuid olen unustanud. Igatahes kui me vingusime, et meil range keka on siis..hmm..siin on hullem:D Alguses teeme ikka vingelt sooja. Muidugi see on hea AGA …Normid on ikka päris kõrged ikka. Kellelegi erandeid ei ole. Ma küll olen maalaps ja armastan sporti no isegi ma ei ole võimeline alati 10-le tegema:D
Näiteks ülevalt alla lastes silla peavad kõik ära tegema, köieronimine on rets- alustad alt ja ronid üles siis alla (ilma põrandat puudutamata, puhkamata) siis jälle üles ja alla. Teisel korral tahaks alla anda aga juba tuimade lihastega tuleb viimased paar tõmmet ära teha. Poistele kõik sama kuid jalgadeta. Hüppenööril tuleb ka nagu turbojänkar hüpata ..Selles oli päris naljakas a no see selleks. Võrkpallis tuleb minut alt, ülevalt ja alt-ülevalt korraga ilma sassi minemata teha. Korvpallis söödud kiiruse peale ja korvi viskamine. 6 minuti jooks on ka hull. Lõpetasin esimesena, kuid ikka sain mingi 8 sest ei jookse normi täis, kuigi keel on suht vestil ikka. Aaaaaga muidu on kõik äge;D Saab hakkama.) Kunagi pidi kolme kooli kohtumine tulema ja ma pidavat ka võistkonnas olema. Vaatab, kas toimub miskit;P

BLOGI TULEB VEEL LÄHIAJAL JUURDE VEIDI VARASEMASTEST ASJADEST!:)

1 kommentaar:

  1. Nii tore, et lõpuks kirjutasid. Olen su blogi lugenud algusest peale aga alles nüüd kommenteerin! Peale seda blogi lugemist hakkas Moldova huvitama, enne ei teadnud midagi eriti!
    Väga huvitav on lugeda:)

    VastaKustuta