pühapäev, 15. mai 2011

Sõpradega Tsipovas ja Saharnas.


Juba ammu oli idee minna kuskile Moldovas kaugemale, linnast välja, et näha loodust. Lõpuks hakkas Denis asja tõsisemalt ajama ja otsustasime ühe autoga Saharnasse minna. Järgmiselt päeval ütles aga Tonja, et tal tahab vend ka kampa lüüa koos naise ja lapsega. Mul oli selle üle hea meel, kuna nad on väga vinged kõik :D Oli ka kindlam tunne, et keegi vanem koos meiega on. Väljasõidu päevaks valisime laupäevase päeva. Saime kenasti 2 autot täis. Lõpuks last ikkagi kaasa ei võetud, kuna 4-aastase jaoks oli seal liiga palju ronimist. Nõnda oli meid kokku 9 ja sõit sai alguse kell 10, kui kohtusime Botaanikas lillemüügikoha juures. Tonja autosse läksid poisid ning mina, Katja ja Nikita läksime Ira ja Ljoha autosse. Tee sinna oli pikk. Normaalsel juhul oleksime sõitnud umbes poolteist tundi, kuid aukude ja teeparanduste tõttu läks pikemalt. Sellegipoolest polnud igav, kuna me Nikitaga ikka leidsime, millega ennast lõbustada. Küll parodeerisime mingeid lugusid või mängisime niisama lolli. Vahest sai ikka kõht kõveras naerdud. Lõpuks jõudsime esimesse sihtpunkti- Saharnasse. Päev oli tõsiselt palav ja seal oli vaja tublisti ronida. Esimesena läksime mäkke vaatama vaadet. Seal asus ka mingi palvetamiskojake. Sinna oli tõsiselt järsk tõus ja mingil põhjusel läksime üles ühe sopsuga ja kiires tempos nii et üles jõudes oli kõigil keel vestil. Vaade oli väga ilus. Järjekordselt minu jaoks ilusad „mäed“ ja läheduses looklev jõgi. Kuna rahvast oli seal üleval palju, otsustasime mööda teist külge alla minna, et vaadata koopaid. Väga mõnus oli, kui koopasuu juurde jõudes tunned hästi jahedat õhku. Ja kui sisse minnes täitsa jahe on! Ma suvel põgeneks selle 40-ne kraadise kuumuse eest sinna!:) Aga milleks koopad? Need koopad, mis seal asusid, olid lihtsalt tehtud ehitustarbeks kivide saamiseks. Nagu juba teada, siis ju kõik ehitised on siin kivist. Vaatasime koobastes veidi ringi ja läksime edasi alla, et minna kose juurde. Kuulsin paar korda kedagi väga ägedalt rohus sahistamas ja esimese mõttena kargas kohe pähe, et seal uss, kuna pole harjunud, et midagi muud seal olla võiks, mis silma ei paista aga sahistab nii ära põgenedes. Nii ma siis ehmatasin päris korralikult. Pärast aga sain teada, mis seal tegelikult oli. Sisalikud. Mõned korrad suurema muidugi kui meie pisikesed sisalikud. Ja neid nägin siis iga nurga peal, kuid samas oli süda rahul, et seal ussi polnud!) Laskusime jälle järsust mäest alla (enne panin ma ikka korralikult käntsa ka, kuna tossud olid arvatumast libedamad :D ) Koseni oli küllaltki pikk maa, kuid lõpuks jõudsime kenasti kohale. Järjekordselt palju rahvast. Tegime pilte, vaatasime konnasid ja läksime tagasi. Jõudsime välja kiriku juurde, mis mägede vahel asub. Seal täitsa elu käib. Isu koht ikkagi! Sättisime kõik autodesse ja sõitsime Tsipovasse. Istusin siis juba teises autos, kuna Tonja palus. Seal sai jälle palju nalja. Kuigi samas hakkasime „korralikult“ Vladikuga laulma ;P. Kostjaga laulsime Titanicu laulu ja see oli nii naljakas, et jube kohe (NB: juhti me ei seganud, ta suutis täiesti tõsiselt teed jälgida!).
Jõudsime teise sihtpunkti- Tsipovasse.
Seal oli ikka hämmastav vaade jõele! Nii väga meeldis. Otsustasime väikese söögipausi- pikniku teha, kuna kõik olid väga näljas. Sõitsime mööda mäenõlva teedpidi allapool ja leidsime normaalse koha, kus grill püsti panna. Tegime salatit ja küpsetasime liha. Kõik oli nii hea. Koht, söök, rahvas. Lihaga läks küll Ljoha poolse väikese äparduse tõttu veidi kauem, kuid lõpuks ikkagi pika aja peale sai liha valmis:) Kõhud täis, otsustasime minna koopaid vaatama. Koseni me ei jõudnud, kuna sinna oli umbes 3 km ja seda oleks liiga palju olnud, kuna kell oli juba palju. Koopad seal asusid jõe kalda järsul kallakul. Need olid aga juba elamistarbeks. Enamus olid küll mitte kasutuses, kuid paar ruumi oli kenasti korda tehtud ja keegi (usklik) seal ilmselt ka elas suvel. Elektergi sisse viidud ja puha. Pärast kiikusime veel üleval kiigel ja päikse loojudes hakkasime kodupoole sättima. Liiga väsinuna koju sõita ei tahtnud seega oligi aeg minema hakata. Järjekordselt aga lõbustasime end autos lauludega:D (raadio ei võtnud levi välja). Teel nägime ka tõsist avariid, kus autobuss oli teelt välja sõitnud nii, et kohe katusele keerand. Kuni akendeni oli kõik lömastatud seega ilmselt sealt keegi elusana ei pääsenud. See tõmbas hirmu nahka ja olenemata sellest, et me niigi 60km tunnis sõitsime, palus Vladik, et Tonja veel 40-le laseks. Samas oleks ka see mõtlematu olnud, kuna sellega häiriks omakorda liiklust).
Tolle päeva õhtul oli Eurovisiooni finaal ja pidime pärast koju jõudmist kesklinna vaatama minema. Seal oli mingi kontsert kah. Kui kuna esialgu oli plaanis tagasi jõuda 8 paiku ja selle asemel jõudsime kell 11, siis see idee vajus kohe ära. Läksin isegi ööseks Tonja poole, kuna polnud enam marsasid, millega koju minna. Vaatasime seal natuke Eurovisiooni ja nõnda ma nägingi väga poolikult, kuid mis teha, juhtub.
Muidu oli igati meeldejääv trip!:)

kolmapäev, 11. mai 2011

9. Мая- День Победы


Päev enne oli Mashal sünnipäev. Otsustasime ööseks tema poole jääda, et siis kõik koos hommikul kesklinna minna, kuna tema juurest oli lühem maa minna kui meilt kodust. Hommikul kell 9 olime nagu kribin valmis minekuks. Läksime marsale, mis muidugi oli pungil täis, kuna kõik ju pressisid marsile. Kesklinnas väljakul oli kogunenud juba tohutult palju rahvast. Selline marss organiseeritult toimus alles teist aastat. Pärast seda kui „ähvardati“, et see pidu kaotatakse ära, kuna tänapäeva inimesed ei tea sellest midagi ja pole tarvis seda nii suurelt tähistada. Pool nädalat enne protesteerisid selle otsuse vastu ka noored keskväljakul. Ehk siis too päev jaotati kõik inimesed gruppidesse (linnaosade kaupa). Paljudel olid erinevad lipud. Enamused siiski reklaamiks, kuna varsti linnapea valimised nagu ma aru sain (üldiselt olen ma selle valitsusega seotud teemaga väga segaduses, kuna seal ei tea nad ilmselt ise ka, mis toimub). Marssimine hakkas pihta. Kõndisime kesklinnast Telecentrisse Memoriaalini. Kuna rahvast oli palju, siis kolonn liikus väga aeglaselt. Seal lauldi ja karjuti erinevaid lauseid nt: „Aitäh vanaisad vabaduse eest!“ jne. Enamustel olid käes lilled, et need hiljem memoriaalil igavese tule juurde asetada. Ilm sattus ilus ja küllaltki soe olema. Jõudsime lõpuks oma seltskonnaga ka sihtpunkti, kus mõningad asetasid oma lilled ning siis otsustasime koju ära minna, kuna selles rahvamassis viibida polnud kuigi meeldiv. Samuti oli hirmus tahtmine magama minna, kuid kodus tuli välja, et meile on külalised tulemas ja ma pidi ülikiire juuksevärvimise emale tegema ja söögivalmistamise. Pärast hulgalist söömist läksime linna jalutama. Järjekordne tore aga väsitav päev:)